Enne kui annad paarisuhte valikutele hinnangu...
…tuleta endale meelde, et IGA SUHE ON INDIVIDUAALNE JA DÜNAAMILINE
Autoritel pikalt peatumata, sest mõlemad on kindlasti heatahtlikud ja toredad inimesed, toon välja kaks vastakat suhtealast väljaütlemist viimase aja vaimsetest kogukondadest:
“Abielus inimene on surnud inimene.”
“Lahutus on tänapäeval nagu mingi enesearengu viis, aga tõeliselt sügav areng saab toimuda ikkagi suhtes”.
Mõlemad laused on jõudnud hiljuti üpris suurte auditooriumiteni ja esimene elab juba kontekstiväliselt kohati täiesti oma elu.
Minu meelest on see koht, kus korraks peatuda ja järele mõelda. Kas ma ikka tean suhetest piisavalt palju, et selliste väidetega ultimaatumlikus stiilis välja tulla? Ja kas ma olen valmis kandma oma sõnadega laia auditooriumi vastutust? Olgu öeldud, et me kõik astume vahel stiililiselt ja mõtteliselt ämbrisse. Ma olen raudselt ise ka samu ämbreid kolistanud. Ma TEAN, et ma olen. Siit blogistki võib leida vastavaid näiteid. Küsimus on, kas oskame tänulikud olla, sammu tagasi võtta ja vaadet avardada kui keegi selle välja toob? Või kas me näeme seda üldse ämbrina, või valimegi olla läbimõeldult lajatavad?
Loomulikult võib kuulaja/lugeja läbi oma kogemuse filtri ka kõige heatahtlikumatest ja tõesfäärilistest lausetest ükskõik mida välja lugeda, kuid, see ei tähenda, et me peaksime teadlikult polariseerima.
Kogemuslikus stiilis “mina hetkel kogen nii isiklikus elus” oleme kindlad, et keegi pihta ei saa ega hakka uisapäisa meie sõnade järgi oma valikuid seadma. Aga need laused ei ole kogemuslikus stiilis ega vormis ega mõttes. Need on hinnangulises, üldistavas ja kitsa vaatega stiilis, millel on potentsiaal ühiskonnas stigmasid võimendada, polariseeritust suurendada, tundlikule kuulajale/lugejale väga palju haiget teha ja anda hoogu juurde vastandumisele.
Seega…milleks? Miks see vajalik on?
Padzumm. Minu arust ei olegi. Terapeudina, kes kohtub igal nädalal väga eri-ilmelistes suhetes olevate inimestega ja naisena, kes on ise elus läbi teinud täitsa okei koguse eri pikkusega koosolemise vorme ja lahku minemise vorme, ja kel on praegugi elus päris palju eri-ilmelisi suhteid, millest osad ei mahu mitte ühtegi levinud kategooriasse, olen suhete teemal avalikult ultimaatumlikult sõna võtmisega ikka väga ettevaatlik, sest ma tean suhetest piisavalt palju, et teada, kui vähe ma tegelikult tean. Sest IGA SUHE ON INDIVIDUAALNE.
Tempel mällu igaveseks: va. juhud, kus inimene on emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldses suhtes, ei ole mitte kellelgi ÕIGUST, AUTORITEETI, VÕIMEKUST ega SUUTLIKKUST Sulle öelda, kas See on suhe, mis peaks Sinu elus sellises vormis jätkuma või mitte.
Ja! Sinu suhte otsused ei peaks mitte kunagi baseeruma kellegi teise või ka Sinu enda hinnangulistel väidetel teiste inimeste suhete kohta. A la “kooselus on võimalik sügavam areng kui üksinda kulgedes” või “abielus inimesed manduvad ja surevad sisemiselt” .
Aga juhul kui siin on lugejaid, kes ikkagi ühe või teise väitega haagivad, siis vaatleme korraks neile väidetele ka sisse.
“Abielus inimene on surnud inimene.” - Mmmnjaah. Ma saan aru, mida siin ilmselt mõeldud on. (Levima on nimelt läinud just see väide ise, mitte selle loodetavasti kuidagi pikem ja parem selgitus..) Väga laia ja intrigeeriva pintsliga on tõmmatud ja tõmmatud hästi, sest tõmbab ju tähelepanu, äratab ja raputab. Ma ise kasutan ka vahel teadlikult raputavat pintslit. Ja selles on teatav tõde, et on päris suur hulk inimesi (me kõik), kes mingil hetkel elus satuvad mugavustsooni ja jäävad sinna kinni. Kuid püsisuhe või abielu ei ole tegelikult ju probleemi tüvi, vaid ikka lihtsalt inimloomus. Inimloomus, mis lakkab armastamast ja avardumast ning tõmbub kokku või tõrgub. Samamoodi “surnud” võib inimene olla ka üksi, suhtes iseenda ja maailmaga. Ja samamoodi on paarisuhteid ja paljudes paarisuhetes perioode/hetki, kus osapooled on üleni “elus”. Mulle see elus/surnud paradigma siin tegelt eriti ei istu, sest see taas pingestab ja raamistab. Me kõik oleme elus. Me lihtsalt ei ole alati oma elususest teadlikud ning jah, teatavad paarisuhte dünaamikad võivad meid teinekord “kinni” tõmmata. Näiteks, kui me hakkame armastust kuidagi piirama, siis armastus tervikuna lakkab voolamast. Me ei saa armastada ainult ühte inimest, kuid meie armastamise viisid ja vormid võivad olla erinevad. Armastus on väga..VÄGA mitmeid vorme võttev värk. ;) Iga suhe on individuaalne ja iga suhte iga hetk on samuti individuaalne. Abielu või püsisuhe ei ole mingi “võluvits”, mis kogu dünaamika meis peatab. Arenev inimene, kes arengut endas hindab, areneb kogu aeg. Ükskõik, millises suhtevormis ta parasjagu on. Kohalolu, elu ja eluenergia suured hoovused on meile alati kättesaadavad. Ja on ka tõde, et on tasandeid, kuhu mõned inimesed just kõige paremini läbi pika ja turvalise paarisuhte ligi pääsevad.
“Lahutus on nagu mingi enesearengu viis, aga tõeliselt sügav areng saab toimuda ikkagi suhtes.” - Ma saan aru ka sellest, mida siin mõeldud on, aga siinkohal pole tahetud isegi suure pintsliga tõmmata ja raputada justkui, vaid tundub, et lihtsalt on mindud ebakohase vähendamise ja üldistamise teed teemas, kus seda laia kuulajaskonnaga minu silmis iialgi teha ei tohiks. Võtame kõigepealt selle väite esimese poole ja jätame stigmatiseeriva “nagu mingi” vahelt välja. Lahutus on enesearengu viis. Minu arust ÜLITERVE perspektiiv ükskõik millele elus. Läbi mis filtri seda lahutust siis veel vaatlema peaks? Ebaõnnestumise? Läbikukkumise? Alla-andmise? Muidugi on lahutus enesearengu viis. Kooselu samuti. Enesearengu viisideks võib olla veel ka põllukündmine, õunakorjamine, kudumine, jooksmine, lugemine, laste eest hoolitsemine, hingamine, söömine… See, mis on igaühele just sellel hetkel sobiv ja kohane, on jällegi, täiesti individuaalne ning isikliku valiku küsimus. Vaatleme väite teist poolt “tõeliselt sügav areng saab toimuda ikkagi suhtes.” Nunuh. Eckhart Tolle, Daniel Odier, Buddha, Dalai Lama…. keegi neist ei olnud minu teada püsisuhtes kui jõudsid avarate teadvusväljadeni. Kuidas sa “arengu sügavust” üldse mõõdad? Ja kui sa seda kuidagi mõõdad, siis kuidas sa seda ainult ühte eksistentsi vormi piiritled? Sügavus sõltub ju ikkagi inimesest ja tema valmidusest sügavust lubada… See omakorda aga ei sõltu jällegi üldse suhtevormist. Suhetest me nagunii keegi ei pääse. Me oleme püsisuhtes kogu maailmaga ja iseendaga, kogu aeg. Ma ei tea ühtegi mulle olulist vaimset õpetust (Imedekursus, iidsed Mitteduaalsed õpetused…) ega ühtegi tõeliselt avarat vaimset õpetajat, kes romantilist suhet ülistaks või ka vastupidi, laidaks. Tuuakse välja teatud ohukohad ja teatud boonused… kuid nii on iga asjaga elus.
Niisiis, lisaks sellele, et see lause põhimõtteliselt minu silmis lihtsalt ei päde, on sellega ka teatud eetiline probleem. Ma teen päris korralikku tööd, et toetada naisi (ja mehi) eneseväärtuse leidmisel. Väga paljudel juhtudel viib sisemine kiire eneseareng uute suhtevormideni ka välises elus. Suhted lihtsalt muutuvad. Olemasolevad suhted muutuvad ja osad suhted kukuvad ära, osadest on aeg välja astuda, osadest välja astumine on lausa teekonnal äärmiselt vajalik samm, et inimene ennast täielikult tagasi saaks ja oleks võimline oma missiooni maakeral suuremas potentsiaalis edasi kandma. Ma tean ka seda, et paljud inimesed, on iseendas, oma valikutes ja oma suhetes väääääga õrnas kohas. Ja just täpselt sellised laused kelleltki, kes on mingil hetkel autoriteedi või arvamuse liidri positsioonil, võivad viia selle inimese enesekindluses ja eneseusalduses mitu sammu tagasi. Keegi ei taha ju olla kellegi teise silmis kuidagi “läbikukkunud” või “vähem” või “alla andja” või panna ennast teadlikult olukorda kus “sügav vaimne areng ei olegi üldse võimalik”.
Ma tahan, et sa teaksid, armas, et ühiskond tõesti stigmatiseerib. Eesti ühiskond eriti. Meil on stigma küljes nii lahutajatel kui ka pikkadel püsisuhetel kui ka lühikestel suhetel. Kõigel. Ükskõik mis sa teed, ikka teed mõne vaimse kogukonna või arvamusliidri silmis valesti. Niisiis, turumturumturuuu…kuidas oleks kui renderdaks selle kõik nüüd absurdiks ja tuleks oma VÄE juurde tagasi? KÕIK MINU VALIKUD ON TURVALISED ja mitte keegi väljastpoolt ei oma õigust minu isiklike ja individuaalsete suhete kohta mitte grammigi arvata, isegi mitte üldistatud viisil, sest tal ei ole sisuliselt tegelikult õrna aimugi. SINA OLED AUTORITEET OMA ELUS ja palun vali ennast toetama inimesed, kes väestavad SINU AUTORITEETI ja ei tee seda mitte ühegi vastandumise või kellegi teise valikute vähendamise arvelt.
Olgu öeldud, et ma tegelikult leian, et meil kõigil peaks olema oma “true north/põhjanael”. Mingi sisemine tõe lakmuspaber, kust välised väited ja ka enda egotasandi uskumused läbi lasta ja vaadata, mis pädeb ja mis ei päde. Shaivistlikus mitteduualses õpetuses antakse õpilasele neid lakmuspabereid lausa mitu: iseenda sisetunne, õpetaja vaade ja õpetuse tekst. (Mälu järgi tulistan hetkel, kui ma eksin, siis hiljem parandan..võibolla oli mõni veel…). Alles siis, kui miski on kõik lakmuse tasandid läbinud, võib õpilane selle järgi tegutseda. Nii on kindel, et me ei kinnista endas mitmeid aastaid järjest arvamusi või mõttekäike, milles puudub tõe alge. Tänapäeval selliseid mitmete tasanditega lakmuspabereid enamikel ei ole ning inimesed ei oska näha ka selle kasutegurit. Mul on hea meel, et mul on ja isegi mitmekordselt. See teeb kompassi lõppkokkuvõttes mõnusalt tugevaks ja hoiab rajal. Segadust, eksitavat infot ning lihtsalt mõttemüra on tänapäeva läänemaailma inimese eetris väga palju. Samuti saab info meid “kõnetada” päris mitmelt eri tasandilt, mida me ise ei pruugi alati osata nö läbi lugeda kui meil on kahtlusefiltrid, traumafiltrid või hirmufiltrid vahel. Leia oma “põhjanael”, oma tee, sulle sobiv õpetus. Leia oma õpetajad ja superviisorid, kes sind süviti peegeldada ja lugeda oskavad, kui võimalik siis nii inimkujul kui astraalis. Vaata, et sinu valitud tõde ja teekond sinu hinges päriselt heliseks, oleks igakülgselt armastav ja tooks sulle mõistmist ja kergust, vaate avardumist ning et Sinu vaade samal ajal ei teeks maha kedagi teist. Me oleme kõik õpilased ja meis peab säilima baasiline individuaalsuse printsiibi austamine.
Lõpetuseks toon Sinu tähelepanu veel ka sellele, et iga hetke ja suhte sügavus on ainult hetkes kehtiv kogemus. Iga suhe ja hetk saab olla vaid nii sügav ja tähendusrikas, kui suhte osapooled seda endas sellel hetkel lubavad. Tähendusrikkad suhted ja hetked algavad lihtsalt Sinu isiklikust kohalolust. Ja on suur õnn, kui meil õnnestub neid hetki mitmetasandiliselt teise inimesega või inimestega jagada. Vaatamata sellele, et ole me siiski kunagi üksi: ühendatud läbi mitmete tasandite kõige elavaga, pidevas suhtluses.
Aitäh, et oled.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!
ERASEANSID:
Sinu päralt on hinnangutevaba ning turvaline kuulamiseruum. Teeme teed, rändame läbi sügavate lõdvestus-seisundite avarates tajusfäärides, jõuame oluliste mõistmisteni ning sisuliste muutusteni.