Ausus

Ma olen hakanud nägema ausust.

Ja hetkel just sellises vormis, et näen valesid. Kas siis sulaselgeid või neid, kus inimene ka ise endale ei tunnista, et ta ei ole aus. Ei julge olla. Ja siis paralleelselt ma näen pilti, kus sama inimene on aus. Väljendab nii, nagu asjad on. Ja kuidas see olukord sellisel juhul oleks lahenenud.

On päris huvitav elada korrada kahes paralleel-universumis. See on minu teadvusesse toonud tõsiasja kui massiliselt me väldime tervenemist. Aus olemine aitab terveneda, meil endil ja teistel.

Aga selle asemel me…”hoiame tundeid” ja “teeme nägu”. Ja tõmbume veidi kokku kui märkame, et meile vaatab silma keegi, kes kihist läbi näeb. Mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt. Paratamatult. Sest kui Kohalolu on kohal, ei jää talle kihid märkamatuks.

Mul on olnud tegu, et sellel hetkel mitte hinnangut anda. Alguses ja vahel ju annangi.. Siis kui ma veel ei märka, et ma hinnangut annan. Ja siis ma märkan… ja minus tekib tohutu soov tänada ja tunnustada ja toetada. Me oleme harjunud olema väga kriitilised kui me märkame valet, kuid kriitika meis, olgu ta nii “õigustatud” kui tahes, ei aita olukorda tervendada ning luua turvalist atmosfääri, kus teine inimene võiks hakata tundma, et on okei olla aus. See ei tähenda valede valideerimist ega impulsi andmist et “valetamine on okei”. See tähendab, et “ma näen sind, ma märkan sind… ja ma olen valmis toetama SIND, läbi sinu kihtide”. Isegi kui vaid distantsil, isegi kui vaid sekundiks.

Mõnel juhul on vale väike ja valge (kuigi ka väikese valge vale juured on suuremates hirmudes meie sees), mõnikord “patoloogiline.” Ärgem alahinnakem mastaapsust. Meid kõiki on õpetatud valetama.

Sest …. inimestele on jäänud mulje, et nende mõtted on privaatsed asjad, kuhu teistel inimestel ei ole ligipääsu. Ja see on see koht, kust läheb “lappama”. Mida suurem on meiega koos oleva inimese kohalolu võimekus, mida rohkem ta sisemiselt tantsib ning on leidnud oma tervenemise, lõdvestumise ja vabaduse valemid, seda kindlam on, et ta näeb meid läbi. Tunneb meid läbi. Ta ei saa sinna midagi parata. Keha tunneb ära iga vale. Iga mõte on vibratsioon. Me ei pruugi “kuulda” Sinu mõtteid verbaalselt, kuid meie keha annab errorit, kui mõttes ja väljenduses on sõlmed sees.

Naturaalselt on see oskus ja võimekus ka igal lapsel. See treenitakse meist lapsepõlvega välja: kellest vähem, kellest rohkem. Väljatreenimine käib läbi iga suhtluse, kus täiskasvanu ei suuda olla lapsega aus sellisel määral, et tema mõtted, sõnad ja teod oleksid joondatud tema Päris Olemusega.. 99% ajast on see automaatne, mitte otseselt teadlikult pahatahtlik. Mõtlematu. Harjumuslik. Vastutustundetu. Kristallselgesse kaussi ehitatakse kasuka salat. Ja siis söö ennast neist kihtidest läbi terve elu, et jõuda taas selgusesse…

Kuid ometi on just sisemisse selgusesse jõudmise praktika kõik, mis loeb. Sisemine ebakindlus ja usaldamatus maailma suhtes, see vettinud rosolje, on vaja komposteerida.

Võib alustada lihtsamast: olla aus iseendaga. Mina, minu pastakas ja märkmik..ning klaarselge ausus. Ei, see ei pruugi olla ääretult lihtne, näha oma enda kihtide alla ja vahele, tuua need pinnale ning märkida üles. Leida üles oma süda ja siirus. Aga kui me selle osa vahele jätame, siis mis lootust on meil olla aus teistega? Mis lootust on meil elada tervenenud maailmas ilma sõdadeta, solvumiste ja tunnete peitmiste ning matmisteta? Mis panuseid saame me panna autentsusele ja ehedusele enda ümber, kui me ise läheme väikeste valgete valede teed? Iseendas toimuva turbulentsi mitte märkamise teed?

  1. Mida ma oma kehas tunnen? (aistingud)

  2. Mida ma tahan väljendada… nii pikalt/lühidalt ja ausalt kui võimalik. Sõnad. Mis on seotud selle tundega, mis minus parasjagu oma vägevust näitab? Kadedus? Hirm? Sotsiaalne näotegemine? Ebapiisavus?

  3. Mida ma tahan luua? Mis on see perspektiiv ja kvaliteet, mida soovin endas kanda? Mida ma tegelikult vajan? Mis toetab mind selle väljendamisel? Kuidas saan endale pakkuda seda toetust, mida vajan?


Õpime kasutama sisemist ausust. Õpime elama kristallselge kausina. Õpime usaldama: iseennast ja maailma. Anname endale ning teistele meie ümber võimaluse terveneda, olles teejuhid uude suhtlus-paradigmasse.

Ja ma tean, armas, et teinekord tundub see justkui silmitsi seismine surmaga. Mõnikord ongi see sisemisest surmahirmust läbi-minemine. “Tahad elada selles sotsiaalses ühiskonnas? Valeta!” on meisse ootamatult sügavale juurdunud. Kuid see vundament vajab nüüd väljavahetamist. Need palgid on mädad, need kivid on kulunud.

Tahad luua uut ja terviklikku, armastavat maailma? Ole aus.

PS! Võibolla on neid, kellele antud postitust saatev pilt jäi hetkel müstikaks. Ma valin pildid neis ankurdunud energia järgi, mida soovin edasi anda ning sellest pildist õhkab minu jaoks püha pühendumist lapi uurimisele ja puhtaks pesemisele. Samasuguse püha uurimisega ning sisemise süütusega on vaja ka täiskasvanul läheneda omaenda meelele ning meele pesemisele. Täpselt õige pilt. :)



IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!


Previous
Previous

Mida suurem ego, seda parem!

Next
Next

Kuidas ebakindlust maha jätta?