Biodünaamilise Kraniosakraalteraapia tagasiside:
Kuule, vägev on. Aitäh, Iida. Alul autos toibusin tükk aega, umbes nagu saunast oleks tulnud. Siis mõttes veel veits põdesin mingeid kõrvalisi asju, aga vaikselt oli tunda, kuidas kulmud ja suunurgad kerkivad. Kui linnas poodi jõudsin, viskas lõplikult kaane maha. Nii palju ma ikka kontrollisin, et päris häälega ei naernud ja koroonamask ka varjas, aga no silmad põlesid ja kogu keha naeris. Tagant järgi mõtlen, et selle viie minutilise poenaeruga tegin kõik viimase viie aasta naermata jäänud naerud tasa. Ülevoolav tihke rõõm. Ps, seal alaselja osas käib pidevalt mingi toimetamine. Ja kogu selgroog justkui hingaks. Aitäh ja kalli-kalli.
***
Ae, Iida! Seekord kujunes kraniost paaripäevane tubane retriit. Nii polnud otseselt plaanis, aga seda ma otsisin ja kõik klappis. Esimese 8 tunni energia ja meeleseisund meenutas kõige rohkem amfetamiini trippi. (Esimeses nooruses sai natuke katsetatud). Ainult selle vahega, et mõttevoolu andis nüüd kõrvalt jälgida ja see polnud nii halastamatult lakkamatu. Aga muus osas ikka täielik noore jumala tunne. Ja mitte puhangutena vaid pidev. Eks ma oleks kuhugi metsareivile läinud, kui oleks olnud. Aga niimoodi üksi kodus, kaua sa ikka tantsid ja veiderdad. Hakkasin mediteerima, et eufooriat natukenegi alla tuua, sellega midagi peale hakata. No ja siis läkski sõiduks. Ma pole muidu üldse mingi kõva mõtlushunt, üsna kaootiliselt praktiseerin. Enamasti kisub pikapeale uniseks. Seekord aga tõmbas täiega sisse ja kutsus üha tagasi. Praegu ka kutsub. Järgmisel päeval oli eksalteeritus läinud, aga taju oli ikka nihkes, täiesti teine. Laps oli nädalavahetusel ära, mingeid erilisi kohustusi polnud ja lasin edasi. Tegelikult kaks päeva muud ei teinudki. Senise elukogemuse põhjal on mul pigem nii, et kõik need teisenenud teadvuse seisundid, mikrovalgustumised jms, tulevad kergemini ellu kaasa, kui nad on väliste meeltega kuidagi kinnistatud. Noh, et kas vaatan midagi, vestlen jne. Seekord toimus kõik põhiliselt silmad kinni, enda sügavustes, nii et ega ma ei tea, kui palju ja kuidas sellest integreerub. Alateadvus on küll siiani üsna auklik, kerge liiklus käib taustal. Aga hästi pehmelt tilgutati seekord, mingit kärts-mürts värki polnud. Kaela ja pea asendiga seoses, mida sa mainisid, tulid pildid, kuidas üks poiss mind põhikoolis narris, imiteerides just seda alla vasaku õla poole suunatud pea hoiakut. Jah, mingil ajal oligi see vist täiesti minapildi osa. Tänapäeval ei avaldu see nii reljeefselt, vähemalt ma ise ei taju nii ja olingi ju selle täiesti unustanud, kuid sisu on kõik alles. See on veits nagu elule otsa vaatamise viis lausa, hetkel tundub. Mul on väga hea meel, et seda nägid ja ütlesid.