Vangla või paradiis?
Kujutagem korraks ette elu, kus meie eest on kõik valikud tehtud. Elukoht on kindel, reisisihid määratud, päevakava on ette antud, söök tuuakse lauale ja valikut ei ole. Meile antakse ette raamatud, mida peame lugema, ülesanded, mida peame täitma, täiesti erinevatest eluvaldkondadest, kas me siis tahame seda või ei ja palka selle eest ei saa. Meie eest on otsustatud kõik väljasõidud ja nende ajad, see kus me magame, milline on voodipesu ja isegi see, milline on meie garderoobi sisu ja vahel isegi see, mida kindlal päeval selga panna. Meie füüsiline liikumine on korraldatud ja on selged piirid, millal ja kuidas peame liikuma. Ja millal kohe kindlasti ei tohi. Mõnikord me liigume toas ringi ning meiega koos olev inimene on terve aja väga mures, et ega me ometi midagi ära ei lõhu. Ta näeks meid parema meelega istumas ja millegi rahulikuga tegelemas. Aga kõik, mis vähegi segadust võiks tekitada, on keelatud. Keskkond, kus me liigume on põnev, kuid segadusse ajav. Kunagi ei tea täpselt, mida tehes võib keegi pahandama hakata. Alati ei ole see keskkond aga põnev, mõnikord on see üksluine, kuid selle muutmiseks ei ole meil võimalusi ega valikuid. Kõik “uued ja huvitavad” asjad jõuavad meieni kellegi teise suva järgi ja ka nende sisu ei saa me ise valida. Arvuti kasutamisest rääkimata.
Vangla või paradiis?
Üks haridusteaduskonna tudeng rääkis, kuidas tema õppejõud oli loengus andnud üliõpilastele “sooja” soovituse: “Kui laps ei tee nii nagu te tahate, siis pakkuge talle 2 kontrollitud võimalust. Nii tekitate talle illusiooni nagu tal oleks valik.” Sama teaduskonna teine õppejõud aga sõnas nii: “Lapsed tuleb võimalikult varakult endale alluma panna.” Eesti haridusteaduskondade õppejõudude väljaütlemistest võiks muidugi terve eraldi raamatu kirjutada. Eks seal ole ka helgeid päid, kuid sekka satub hulgaliselt ka näiteks üliõpilaste peale karjuvaid suhtlemissühholoogia eksperte. Nagu keegi (ja ma väga vabandan, et ma ei mäleta, kes) alles hiljuti leheveergudel märkis, siis “Eesti haridussüsteem on nagu seest mäda, kuid pealt ilus õun.” Kuid see selleks. Tuleme tagasi hoopis minu loodud utoopia-maailmasse.
Selline utoopia, nagu võite arvata, kehtib vähemal või suuremal määral peaaegu iga (Lääneühiskonna) lapse jaoks. Ärgem saagem valesti aru, ma ei arva, et väikesed lapsed peaksid oma aju arengule mitte-vastavalt olema kaasatud triljonitesse erinevatesse valikutesse, milleks nad valmis ei ole või et nende eludest peaksid puuduma turvalised konstandid. Ja enesejuhitud õppe, vabaõppe ning demokraatliku hariduse pooldajana ei hakka ma kooliealiste laste ja kooli piiratuse teemasse üldse mitte laskumagi. Sellest võiks kirjutada raamatuid ja need raamatud on ka juba täiesti olemas. Täna räägin ma millestki palju lihtsamast.
Laste kaasamisest koduste, neid puudutavate (või kaudselt puudutavate) valikute tegemisse. Lubades neil otsustada suure osa ainult neid endid puudutavaid asju ning kaasates nad kõiki pereliikmeid puudutavatesse otsustesse annate te lapsele tagasi millegi ääretult väärtusliku, mis on tema sünniõigus. Te annate talle valikuvabaduse. Valiku ja vabaduse. Demokraatliku riigi alustala. Millegi, milleta täiskasvanu elu vabas ühiskonnas oleks mõeldamatu. Ja te valmistate oma last sujuvalt ette selleks, kui kõik tema eluvalikud, nii suured kui väikesed, ainult tema kätesse langevad. Kui ta teab, et ta on kuulatud ja võib kuulata ka teisi arvamusi ja lõplik otsustus jääb survestamata talle, siis tuleb ta ka hiljem teie käest vajadusel nõu küsima, teiega arutama. Ja kui ei tule, siis ka see on okei. See on tema elu. Iga laps on võimeline valima oma riideid, rääkima kaasa söögi-otsustes, valima õue ja toa-aega, tegevusi, rääkima kaasa väljasõitude sihtides ja isegi tapeedivärvi valikutes. Igal lapsel peaks olema valik, kas minna või mitte minna lasteaeda, kellega seal suhelda ja kas osaleda tegevustes või mitte, süüa sealset lõunasööki või kodust kaasa võetud toitu. Igal lapsel peaks olema valik, kas magada või mitte või millal magama minna. See on austav. See on väärtikas. See on elementaarne.
Oot, Iida, aga kas vabadusega ei kaasne mitte vastutus? Kas minu laps on sellisteks asjadeks ikka valmis? Kas ta teeb “õigeid” otsuseid? Nonoh. Lapsel nagu täiskasvanulgi, on õigus ja vabadus ka eksida. Tal on õigus mööda panna ja kogeda, et kuidas siis on. Tal on õigus turvalisele ja toetavale täiskasvanule, kes aitab “mööda pandud valikud” üle vaadata ja koos ümber otsustada. Just sellise toetatud koosotsustamise, valikute läbi arutamise, mööda panemise ja keha vajaduste tunnetama õppimisega on minu 6 aastane laps alates 3.5ndast eluaastast ekraanide osas ise-reguleeriv ning ta teeb täiesti mõistlikke otsuseid. Nagu täiskasvanugi, veedab ta mõnel päeval rohkem aega arvutis, uurides temale huvitavaid videosid ja mõni päev üldse mitte. Täiskasvanutena, kelle valikud olid lapsena küllalt piiratud, kohati lausa hariduseaduskonnale vastavalt illusoorsed, ei ole me õppinud lastega asju läbi arutama ja koos otsustama, nende arvamusega tõsiselt võetavalt arvestama. Me teeme nägu ja trikitame, proovime hoovusi suunata või kaevame lausa sirgeid paindumatuid kraave. Me mõtleme tihti ultimaatumlikes kategooriates ning proovime manipuleerida. Mõnel juhul isegi lapsi meelitada, ära osta, oma tahte kohaselt veenda. Saada oma tahtmist. Või paneme ennast täiesti tahaplaanile ja hülgame lapse valikutemerre uppuma. Me jookseme hülgamise ja kontrolli skaalal edasi-tagasi ja avastame end üht- või teistpidi kreenis.
Selles postituses on ehk mõned ülepaisutused, teatraalsed rõhuasetused, olukordade vint-üle kirjeldused… lõppude lõpuks on lapsevanemlus-skaala ju pikk ja lai. Kuid kui me ennast mitte kunagi oma lapse kingadesse ei aseta, siis on väga lihtne neid väikeseid inimesi mitte mõista. Mitte mõista nende pahameelt, frustratsiooni, vastuhakku, vaikimist, trotsi…Nende käitumine hakkab meile tunduma ebaloogiline ja ajab meid vihale. Oma-arust loome neile ehk paradiisi, kuid nemad käituvad nagu oleksime pannud nad vangi…
Ma usun ja tean, siiralt ja südamest, et enamikes seda blogi lugevates kodudes on tegelikult üsna hästi. On valdkondi, kus muutusi sisse viia, on päevi, kus endal on raskem, teinekord jälle kergem…. On kontrolli, manipuleerimist ja perfektsionismi, aga on ka arutelusid ja vabandusi, on südamest-südamesse hetki ja kallistusi ja on siirast püüdlust autentse, vahetu, austava suhtluse ja vanemluse suunas. Otsese, filtriteta ja tagamõteteta kontakti suunas.
Üks tark inimene (ja seekord see kahjuks ei olnud haridusteaduskonna õppejõud) ütles, et igal hetkel on mõju. Iga hetk, iga päev, kus me loome teistmoodi: avaralt, toetades, kuulates, vabadust ja valikuid andes, eksimist tolereerides, endasse vastu võttes nii segadust kui korda, nii kaost kui lahendusi…sellel on mõju ja see ei kao kuhugi. See loeb! See läheb arvesse! Seda positiivset mõju meie lapse psüühikale, olevikule ja tulevikule enam olematuks ei tee!
Ja mis kõige ilusam? Selles protsessis terveneme me ka ise. Meie enda sisemine laps saab võimaluse lapsepõlvele, kus neid pruune torkivaid sukapükse ei pidanudki tingimata jalga tõmbama ja kus meie ausat vastuhakku ei naeruvääristatud. Meie süda saab taas iga hetkega avaram ja suurem. On samm sammult üha turvalisem kuulata ja olla kuuldud, arvestada ja mõista. Ka iseennast ja oma sisemiste hääle kakofooniat ja harmooniat. Teha oma hirmudele pai ja võtta nad kaissu.
Maa peale juba loodi paradiis. Sellesse paradiisi kirjutati sisse vaba valiku printsiip. Selle valikuga kaasnev vastutus saab lapses aga välja areneda vaid empaatilise, ise reaalselt ja kohaselt vastamisvõimelise vanema kõrval, kes loob reeglite, piirangute või hülgamise ja kaose asemel ruumi avatud aruteludeks, eksimiseks ning õnnestumiseks.
Aga hea täiskasvanu, kas sa iseendal….ikka päriselt…lubad eksida? Õnnestuda? Kogeda kaost? Luua kaoses uut korda? Vabalt, hinnangutevabalt, õigustustevabalt, valida?
Suureks kasvamine näib olevat elukestev protsess. (;
Armastusega,
Sinu täiesti ebatäiuslik lapsevanem Iida
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!
