Väikeste eestlaste elu iiri vabakoolides
Ma mõtlen, et ilmselt oleme me hetkel ainuke Eesti perekond, kelle lapsed käivad Iirimaal Vabakoolides. Jah, üks käib ühes, teine teises. Ja seepärast otsustasin veidi kirjeldada, kuidas see elu täpselt välja näeb. Kui ma seejuures kogemata kummutan mõne müüdi, möödaminnes, nagu keskaegsel Dublini tänaval ehk mõni õllevaat võis ümber lennata, siis seda parem.
Kui sa meid tead ja oled pikalt jälginud võid järgneva kursiivis osa vahele jätta. Muul juhul ma arvan, et see on natuke abiks:
Iirimaa suvi Atlandi ookeani rannikul. Puhas vabadus.
Kui me varem ei ole kohtunud, siis hei. Mina olen Iida. Mul on kaks poega: 9 aastane Maru (Maru Aaron) ja 5 aastane Käsh/Kassu (Kalju Simeon). 1.5 aastat tagasi kolisime me Iirimaale, läänerannikule ookeani äärde ja mägedesse. Maru oli siis Eesti kooli alt koduõppel esimeses klassis ja Käsh oli 4-aastane. Kõigepealt elasime aastakese (täpselt aasta, kusjuures, päeva pealt) oma sõbra juures, seejärel hoidsime ühe teise tuttava maja mõned kuud ja nüüd lõpuks elame omas kodus. Ma arvan, et igaühele, kes on 7 aastat elanud pool-isolatsioonis Võrumaa metsades kulub ära natuke aega seljakott seljas või kohver käeotsas rändurit mängida ja avardada piire sellest mis on ja mis ei ole võimalik. Jei!
Üks (kui mitte ainuke) põhjus, miks Eestist lahkusime oli laste haridus. Eesti seadus ei võimalda õppekavata koole, vabasid demokraatlike koole. Mina ei tahtnud igavesti oma lapsi koduõppel hoida (soovisin neile nende oma kogukonda, sõpru, igapäevast möllu, teisi täiskasvanuid nende ümber, suuremat ligipääsu eri ideedele ja ressurssidele ja soovisime mõlemad M ja K isaga pühenduda rohkem oma tööle.) Teiseks ei ole koduõpe Eesti õppekava järgi mulle eriti meelt mööda (Marule ka ei meeldinud). Mitte sellepärast, et see oleks raske, vaid sellepärast, et see on elukauge ning ei võimalda lapsel areneda talle omases tempos ja viisidel + ma lihtsalt ei ole see inimene, kes suudab oma lastega päevad läbi projekte ja katseid ja kukerpalle sooritada. On neid peresid, kes selle enda jaoks “tööle panevad”. Tajusin täpselt, et meie “paradiis” on kuskil mujal mõnes teises vormis. Igale oma.
Olles ise pedagoogika taustaga, töötades igapäevaselt lapsevanematega, olles läbi lugenud väga suure hulga raamatuid, teadusartikleid, blogisid, jälginud youtube kanaleid demokraatlikust haridusest, maailmaharidusest, vabaharidusest, sellest kuidas inimese aju päriselt õpib - olles imanud sisse kõik need teadmised ja näinud ka praktikas Iirimaal ringi reisides erinevaid vabahariduse kogukondi - ei olnud enam teed tagasi. Ei saa lihtsalt panna last tavakooli, unustada ära kõik, mida sa õppimise kohta tead ja rahulikult edasi elada. Lisaks on meie peres au sees ka austav vanemlus. Laste endi soovid, kired ja vaimne tervis on alati esikohal. Seega, per aspera ad astra. Pärast ringi rändamist ja oma koha otsimist kolisime Sligosse, kus kohe oli üleni kodu-tunne. Sligo on väike Iiri linn Atlandi ookeani rannikul mägede vahel (ma tean, see kõlab väga imeliselt, aga see ON ka täpselt sama imeline), kus on juhtumisi lausa kaks vabakooli ja väga tugev ja suur vabahariduse kogukond. Siinsete koolide tõttu on kolinud inimesed kokku üle kogu Iirimaa, aga mitte ainult… peresid, kes on tulnud teistest riikidest on ka ikka päris hulganisti: Austraaliast, UKst, Ameerikast, Sveitsist, Saksamaalt, Poolast, Slovakkiast, Koreast, Prantsusmaalt… Iirimaa ametkonnad ei ole ilmselt sellest ise veel lõpuni aru saanud, ma arvan, et nad ei oska nii mõelda, aga kuna Iiri põhiseaduses on haridus vaba, siis erakoolid võivad eksisteerida täiesti vabalt ilma õppekavata JA koduõpet ei reguleeri mitte haridusosakond, vaid sotsiaalosakond, kelle roll on jälgida, et laps kasvaks hoitud ja armastavas keskkonnas ja vanemad enam-vähem teaks, mida nad teevad. Selline haridusvabadus on maailmas küllaltki rariteetne nähtus ja toobki kokku hulgaliselt kõrgharitud ja väga teadlikke vanemaid just pisikestesse Iiri piirkondadesse, kus vabakoolid õitsevad. Sligo Sudbury on Iirimaa suurim vabakool. Dublini ääres (üks lõunas ja teine põhjas) on veel 2 vabakooli (Wicklow ja True Nature), lisaks on üks kool Lääne-Corki piirkonnas (West-Cork Sudbury) ja palju väiksemaid algatusi üle kogu maa.
Marul(9) algab teine õppeaasta Sligo Sudbury koolis, mis on demokraatlik ja vaba erakool, kus õppekava ei järgita, “tunde” ei ole, isegi õpetajaid ei ole. On lihtsalt “staff members” ehk täiskasvanud koolipere liikmed, kellel on samasuured õigused ja vabadused kui lastelgi, kuigi nad siiski saavad oma töö eest palka (mitte eriti suurt, kool ei ole iialgi kasumlik asi, mida pidada) ja juhendavad ka päris paljusid tegevusi, teevad adminn tööd, korraldavad, loovad projekte, otsivad rahastust, lahendavad konflikte, tagavad turvalisuse jne jne.
Esimesel õppeaastal sai Maru kahe kuuga sujuvalt selgeks inglise keele, nüüd on hakanud hoogsalt ka inglise keeles kirjutama. Täna jäi nohu tõttu koju ja tegi ise 3h järjest papist oma “Dragons VS” kaardimängu, kus oli päris palju vaja juhendeid ja kaardi nimesid jms kirjutada, aga mängis ka minu ja vennaga Catani, tegi Opiqust matemaatika ülesandeid ja käis õues (meil siin 20 kraadi mahedat päikest, eestlase jaoks vananaistesuvi, iirlase jaoks Indian Summer).
Meie pere suhtluskeel on kaks-keelne. Me räägime mõlemas keeles, nii kuidas juhtub. Kui lapsed keeli segistavad, siis ma üldiselt palun valida üks keel korraga. Jah, me kõik oleme eestlased, aga kõik 4 inimest oskavad kahte keelt (viiene küll alles õpib inglise keelt) ja me ei ela Eestis ja nii lihtsalt on.
Maru eelmine õppeaasta koosnes peaasjalikult rahvastepallist, jalgpallist, lugemisest (loeb kahes keeles) ja väga põhjalikest rollimängudest. Lisaks käis ta robootikas ja ujumas.
See-aasta tundub algavat samasuguses hoos: rahvastepall, jalgpall, onnid, jooksumängud, rollimängud (väga läbimõeldud). Onni ehitamiseks pidi ntks küsima kogu kooli nõukogult ehitusluba. Niisama ei saa kooli territooriumile asju püsti panna - kõik peavad nõus olema ja kehtivad tingimused. Päris elu!
Oleme teinud see aasta ka kokkuleppe, et ta osaleb vähemalt kahes kooli “klubis”. M on siiani valinud välja programmeerimise ja teise üle ta veel mõtleb. Valikut on palju: puutöö, ronimine (neil on ronisein ja pro instruktor koolis), kunstiklubi, raamatuklubi, kokandusklubi, bändid, teatriringid, geograafia, matemaatika jne. Robootika jäi Marule igavaks ja selle panime pausile - see-eest on lisandunud surf (mille hooaeg küll varsti lõpeb) ja ametlik jalgpallitrenn (mis veel pole alanud). Jätkub ujumine.
OPIQu keskkonnas tegi Maru eelmisel aastal Eesti õppekava järgi matikaatikat ja muusikaõpetust. Sel aastal hoiame "omaks lõbuks" joont matemaatika ja eesti keelega.
2 eelnevat aastat on Maru olnud paralleelselt ka Eesti kooli alt koduõppel ja koordinaatoriga ja Maru endaga vesteldes otsustasime, et selle jätkamine kogu õppekava mahus ei ole hetkel mõttekas - Maru ei saa sealt suurt midagi kasu ja lihtsalt kurnav on. Otsustasime siiski hoida iseseisvalt “kätt pulsil” matemaatika, eesti keele ja ametliku inglise keele (grammatika) õppekavadega. Eraviisiliselt ja omaks lõbuks (sest mis võiks olla veel lõbusam kui kolmanda klassi matemaatika!! :D). Seda kõike teeme selle jaoks, et kui Maru tahab, siis tal oleks võimalus 7ndas, 8ndas või 9ndas klassis liituda taas Eesti koduõppega, et teha Eesti kooli alt 9nda lõpueksamid, sest iiri kooli alt ta neid teha ei saa (nõutud iiri keele eksam) ja rahvsuvahelised eksamid saab sooritada alles 12nda lõpus. Kuna me ei tea, mida Maru peale 9ndat edasi tahab teha ja millises riigis, siis tahaks talle võimalused lahti hoida. Eriti kuna põhikooli õppekava on minu hinnangul siiski suhteliselt lebo asi. Maru on sellega nõus. Minu juured on sügaval austavas vanemluses ja minu jaoks ei ole variant ka lapse “hülgamine” ehk see, kui ma täiskasvanuna ignoreeriksin tulevikku, teades, et peaaegu kogu ühiskond toimib eksamite ja sertifikaatide põhiselt ja seega eksamid sillutavad teed erinevatesse õppevormidesse. Võibolla pole tal seda kunagi vaja (eriti kuna Iiri riigis on ka edasiõppe võimalused avaramad kui Eestis ja mitte nii kinni koolitunnistustes), aga me veel ei tea seda, kuhu suunda ta täpselt soovib liikuda. Nagu Maru ise ütles: “Pigem olgu mul praegu nõks raskem ja hiljem kergem.” Kogu õppekava siiski praeguses vanuses kaasa teha ei ole mitte mingit mõtet. Ka valitud ainete siseselt teeme omasid valikuid, sest väga palju on sellist, mis lihtsalt ei ole oluline või mida M oskab niisamagi.
Täna näiteks saime koos OPIQust matemaatikat lahendades kõvasti naerda, sest ülesanded olid a) üli lihtsad ja b) väga absurdsed. Aga selle võrra oligi naljakas.
Kalipsod on tavaline nähtus, sest ookean on jahe. Mermaid's Cove väikeste mõõna-ajal ilmuvate looduslike "laste"basseinidega on meie kodust veidi kaugemal, 40min sõitu. Lähimad rannad on 15min.
Marut jälgides olen mõelnud ka 9 aastaste poiste tegeliku liikumisvajaduse peale. Maru on PUHTAS FÜÜSILISES LIIKUMISES cirka 5-8h päevas. (Loe seda uuesti). Teinekord ta tuleb koolist koju, olles 5.5h järjest koolis jalgpalli mänginud, viskab koti tuppa, ja läheb välja rattaga sõitma. Maru üks surfi instruktoritest on ka laste fitness trennide juhendaja ja ta ütleb, et see on uskumatu, kuidas tavakooli laste füüsiline võimekus on ääretult madal. Ei oska palli ei visata, ei püüda - ei jõua joosta ega hüpata. See ei ole laste puhul normaalne. Aga nii juhtub, kui laps on sunnitud päeval palju istuma, tegema vaid juhendatud tegevusi ja kogu tema liikumine on kokkusurutud lühikesteks intensiivseteks paladeks (trennid, kehaline…). Maru ei ole vaimsetes võimetes ega oskustes oma-ealistest (hetkel) kuidagi “maas”. Aga ta “drillib” kordades vähem ja liigub kordades rohkem.
Okei. Aga Käsh?
Käsh on 5. Eelmise õppeaasta (kui ta oli 4-5) veetis ta minuga kodus, et Iiri eluga ja muutustega kohaneda. Käsh hüppas suure elumuutusega arengus korraks tagasi. Läks “kasti” ära. Ei liikunud seltskondades minust meetritki kaugemale, ei tahtnud teisi lapsi silmaotsagagi näha. Keeldus rääkimast sõnagi inglise keeles. Käsh kohanes. Käsh ongi alati olnud igasugu kohanemistes omaenda tempoga ja ta ei sõida kunagi omaenda piiridest üle. Ta mängib ja suhtleb siis kui tal päriselt mugav on ja mitte grammigi varem.
Kevadeks oli Käsh kastist väljas. Teretas ja ütles head-aega, vaatas inimestele otsa. Mängis Maru sõpradega ja tuttavate lastega, rääkis nendega natuke inglise keeles. Iga päevaga läks üha julgemaks. Otsutasime Käshi mitte Sudburysse panna (vähemalt kohe mitte). Sest: Sudbury on ÄGE, aga (!) mõnevõrra kaootiline ja alla 7 aastastel on seal kõigil alguses suht raske olnud. Sudbury keskkond ei ole nö “pesa” või “kookon”, mida pisemad tihti vajavad (mitte kõik, aga Kassu küll). Kuhugi aga siiski tahtsime ta “panna”, sest kodus oli tal igav ja üldiselt lapsed Iirimaal lähevad 5-aastaselt kooli (no okei, see on selline lasteaia ja eelkooli vahepealne toode). Olles Iiri resident, oleks me pidanud oma 5-aastase Käshi muidu ametlikult koduõppele võtma ja see tundus kerge overkill. Lisaks ma teadsin juba täpselt kuhu ma Käshi tegelikult viia soovin, sest kohe esimesel Iiri aastal olin sattunud sellisesse kohta nagu Sligo School Project sümpoosiumile. Tuli välja et tegu on 100% rahvusvahelise, lapse-juhitud-õppe, demokraatliku kooli väärtusi kandva ja väga lahedate õpetajatega ja väga laheda keskkonnaga kooliga. Erinevalt Maru koolist on SSP ka tasuta. Miks ja kuidas? Sest ta siiski “järgib” Iiri riikliku õppekava, aga teeb seda hoopis omapärasel moel. (Kahjuks isegi sellist kooli oleks Eestis suht võimatu pidada. Iiri haridumaastik lihtsalt on niipalju vabam seadusandlikult. Kuigi Iiri tavasüsteem seda vabadust ära ei kasuta tavaliselt.) SSP’s on algkool väiksemate lastega, seal on vanuseliselt segaklassid, aga igal klassil on oma turvaline pesa ja kindel õpetaja + kooli peale veel 4-5 abiõpetajat. Lapsi on vähe ja rahvuseid on palju. Kool on uskude ülene (enamik Iiri koole on rangelt katoliiklikud). Vaatamata “pesale”, võivad lapsed igal pool koolis vabalt ringi liikuda ja õues ka (ja teevadki seda). “Klassid” näevad välja natuke nagu Eestis lasteaiad. Mänguasjad, erinevate tegevuste nurgad jne. Tohutu suur õueala. Igas vanuses lapsed suhtlevad omavahel. Ja kui mõni laps tahab terve päeva lihtsalt köögis istuda, kokk Robertiga (toit on soe ja tasuta ja kõigi erisoovidega arvestatakse ilma, et sa peaks saama veidraid pilke või pea peal seisma või arstitõendeid esitama) juttu puhuda ja süüa, siis ta võib seda teha. Õppekava osas tehakse lastega igasugu huvitavaid projekte ja tegevusi, kust enamik soovib osa võtta, sest need on päriselt põnevad ja lõbusad. Kui ei soovi, siis ei pea ja leitakse alternatiiv. Inimene, kes ei suuda lapsest ja vabadusest lähtuda ja kooli sisemisi väärtusi endas kanda, antud asutusse tööle ei saa.
Seda ei juhtu väga tihti, aga vahel ma tõmban jalad kõhu alt välja ja teeme ka kodus projekte, antud juhul proovisime kristalle kasvatada.
Kassule tohutult meeldib oma koolis. Talle meeldib tema õpetaja (no tõesti on tore inimene) ja abiõpetajad (nemad ka padu lahedad!) ja meeldivad sõbrad, meeldib õhkkond, meeldib see, et tal on seal rahulik ja turvaline ja huvitav ja siiani on meeldinud ka absoluutselt kõik tegevused, sest osavõtt on rangelt vabatahtlik ja lastel on alati rohkelt valikuid, mida teha ja kus olla.
Üldjoontes võib öelda, et Käshi kool on veidi struktuursem ja reguleeritum ja Maru kool on puhas dzungel, kus laps peab ise rohkem vastutust võtma, aga mõlemad lapsed on hetkel täpselt õiges kohas nii oma vanusepoolest kui ka tüpaazilt ja natuurilt.
PRAKTILIST:
Kassu on iga päev “koolis” 9.20 (võib tuua kooli alates 9.00) - 13.45. See on 4.5h.
Maru on iga päev koolis 8.30/10.30 (seal vahemikus võib viia kooli) - 14.30/16.30 (selles vahemikus saab jäele minna). Ehk siis 4-8h. Tavaliselt kuskil 5.5h.
Mõlemas koolis algavad päevad kogu kooli kogunemise ehk hommikuringiga, kus antakse teada kõike, mis antud päeval on oluline. Maru koolis saab näiteks hommikuringis teada, mis töötoad, klubid, tegevused sel päeval on avatud ja mis kell midagi toimub. On võimalik ennast kirja panna. Kassu koolis vist lihtsalt mängitakse - ma pole päris lõpuni kindel, aga on jäänud mulje, et seal saab lihtsalt palju nalja. Hommikuringid on ka enamvähem kogu “kohustuslik” osa koolide programmis.
Mõlemas koolis lahendatakse arusaamatusi taastava praktika alusel. Inimestega räägitakse. Leitakse lahendusi, mis sobivad kõigile. Kel on vaja emotsionaalset tuge, saab seda koheselt. Maru koolis on võimalik ka teist last/laste gruppi/täiskasvanud töötajat raporteerida, õigemini tema teguviisi ja kui miski on raporteeritud, siis sellega tegeleb JC (Just Chat Committee), kuhu kuulub nii lapsi kui täiskasvanuid. JC tegelebki siis teaduslikult parimate praktikate raames õigluse ja heaolu taastamisega osapoolte vahel.
Maru koolis on teatud tegevuste tegemiseks või ruumide/vahendite kasutamiseks vaja sertifikaate. Sertifikaadi saad siis kui läbid vastava koolituse. Nii näiteks on vaja sertifikaati, et puu otsas ronida, kunstivahendeid kasutada, kööki kasutada, arvuteid kasutada, puutöökoda kasutada, bändiruumi või roniseina kasutada… Lisaks saab teatud vahendeid või ruume ka broneerida iseendale või grupile teatud ajaks, et oleks kindel, et saaksid oma soovitud tegevusi seal ellu viia.
Maru koolis on ka 1 vaikne ruum. Seal saab lihtsalt üksi olla ilma söögi ja asjadeta. Näiteks kui sa tahad magada või mediteerida.
Kõik kooli ja lapsi puudutavad otsused tehakse koos lastega. Maru koolis ka otsese hääletusena. Ühtegi reeglit ei panda “lihtsalt paika” ja kõik on muudetav. Näiteks on Maru koolis päris tihti muutuv kooli koristamise kord, sest kogukond proovib erinevaid meetodeid ja uurib nende toimimist.
See jõgi, kus Maru sõbraga piraate mängib, asub meie oma külas. Meil on siin ka naabrilapsi, kellega poisid tihti mängivad, kuid antud juhul oli külas parim sõber koolist.
Mõlemas koolis, aga eriti Maru koolis, on väga tugev lapsevanemate kogukond. Tehakse palju koos kooliväliselt (surfiklubi, laulukoor, matkamised, kogunemised, teejoomised jne). Lisaks on ühine tasuta asjade ringluse süsteem. Koolis on “Must Kast” (see aasta lausa kaks kasti) ja suhtluskeskkonnas on grupp. Mängude, raamatute, mööbli jms vahetus on igapäevane ja tihe. Ma ise olen saanud sealt näiteks tuttuue blenderi, riideid, puslesid, mänge, raamatuid, taimi, jalgratta jne jne. Ka ära oleme andnud päris palju asju. Pidevalt ka laenatakse vajalikku ja aidatakse absoluutselt igasugustes küsimustes. Kui keset suve oli ühel koolibändil (kõige noorematel) lähedal rannas kontsert, siis tuli pool kooli neid toetama.
KAS MIINUSEID KA ON?
Ainuke miinus, mida ma hetkel näen on seotud mitte koolide ja laste ja õppimisega, vaid ühiskondlike piirangute ja normidega. Selliste asjadega, et olgu su lapse portfoolio kui tahes tugev, olgu ta kui tahes andekas ja olgu tal kuitahes palju kogemust, siis enamikesse kutse- ja kõrgkoolidesse ei saa sisse ilma lõputunnistuseta - jäljeta, et oled käianud ja drillinud ja istunud tunde ja tunde tühja. Isegi eksamite sooritamisest ei pruugi piisata (Eesti puhul hetkel). Aktsepteeritavat tunnistust ilma õppekavata kool (Maru kool) välja anda ei saa (Veel. Nad töötavad selle nimel, et see muutuks.) ja Kassu kool on paraku ainult algkool ja lõpeb kuuenda klassi lõpus (meie jaoks 8 aasta pärast) ära. Nii et isegi kui mu poisid sooritaksid tasulised rahvusvahelised eksamid 12nda klassi lõpus, siis ilma selleta, et oleks jälg läbitud füüsika ja keemiatundidest, isegi kui eksami hinne antud valdkonnas on 100%, ei saaks nad paljudesse kõrgkoolidesse sisse, sest kuidas…..KUIDAS sa hakkad inseneriks kui sa ei ole 5ndas klassis kannelt õppinud, ah??
Samas, mõnedesse saaks ka ja palju võetakse arvesse juba VÕTA stiilis asju ja vestluseid ja erialakatseid. On lootust, et see muutub selleks ajaks kui poisid nö “seal maal on”. Iirimaal on ka palju sellindust ja võimalik 1-aastaga teha paljud ained erinevate riiklike noortele mõeldud programmide raames järele ja saada teatud paberid kätte. Lõpp-kokuvõttes on igatahes kergem läbida 15-20 aastase inimesena istuvaid aineid kiiremas tempos kui et selle nimel, et “kunagi oleks paber” juba 9 aastaselt (või 5 aastaselt) hakata näpuga õppekavas järge ajama ja drillima teemasid, mis a) ei paku huvi või b) saaksid niisama elu elades palju vingemalt selgeks. Nii jääb alles otsekontakt oma kehaga, oma huvidega, puhta elurõõmuga, ja säilib 100% vaimne ja füüsiline tervis.
Kui siin oli midagi, mida ma ei maininud, aga mis tekitas Sinus küsimusi, siis oled teretulnud küsima. Antud kirjatükk ei ole selleks, et võrrelda või öelda, et “hei, ainult nii on hea ja miski muu ei ole hea” ja kõik “meil siin Eestis selles kindlas koolis on ka väga hästi” mõttekäigud on kiftid, kuid samas ka ebavajalikud. Ma tean, et Eestis on keskmisest ägedamaid koole olemas. Ja see on väga hea et on!! :) Samas, Eesti tavakooli lapse keskmine rahulolu hinnang on allapoole igasugust arvestust (statistika), nagu ka Iiri tavakooli lapse oma. Laste vaimne tervis ja heaolu on väga keerulises kohas ja seetõttu ma leian, et on hädavajalik TEADVUSTADA, mis on laias maailmas veel võimalik ja kuidas veel saab.
Lennukiga Eestisse ja tagasi lendamine on poistele juba väga tavapärane tegevus.
Sudbury tüüpi vabakoolid ja vabaharidus ei ole uus leiutis. Euroopa esimene sedalaadi kool, Inglismaal asuv Summerhill, avati 1921 ehk üle saja aasta tagasi. Sellest ajast saati on üle Euroopa ja üle maailma avatud väga palju erinevaid vabaõppe asutusi ning on külluses ka maailmas “laiali” juba vilistlasi, kelle kogemuse pinnalt on tehtud põhjalikke uurimusi ja loodud statistikat. Kõrgkoolidesse edasiõppima minejate protsent on tavapärasest kõrgem. Mitte, et see oleks eriline näitaja ja või üldse oluline, aga nii lihtsalt on.
LINKE:
Sligo Sudbury kool (Maru kool)
Sligo School Project (Kassu kool)
Temaatilisi raamatuid eesti keeles: “Demokraatlik haridus - ühe loo algus” Yaacov Hecht; “Vabadus õppida” Peter Gray
MEIE ELU JA MINU TÖÖ INSTAGRAMIS: www.instagram.com/nondual.moments
MIS ON IIDALA ATMOSFÄÄRIS TULEMAS?
Kuna olen hariduselt eripedagoog ning terapeut üle 10 aastase kogemusega, juhendan igapäevaselt lapsevanemaid nii 1:1’le kui juhendan ka kursuseid.
Hetkel tulemas:
TASUTA VEEBINAR: “KODUSE ATMOSFÄÄRI LOOMINE JA KONFLIKTIDE LAHENDAMINE”
Austava ja Südamega Vanemluse stiilis, 27. sept, 1-1.5h järelvaatamisega. Pane ennast kirja!
Kõikide osalejate vahel loosin välja ka mõned mõnusad boonused. :)
EMA.PAUS teekond: 22.oktoober stardib väike ja turvaline grupp 11-nädalasele teekonnale, kus jagan lihtsaid ja lühikesi kohalolupraktikaid, mis sobivad just emadele ning kohtume iga nädal ka jagamiseks ja hingamisseansiks. Teekonnaga tuleb kaasa chat, ligipääs Iidala Vanemluse Videovaramule (90+ praktilist videot, ekspertidega intervjuud jne) ja ligipääs minu rahvsuvahelisele kogukonnale ja materjalidele. Uuri lähemalt! Veel üksikud vabad kohad.
Lisaks võid alati ühendust võtta ja lepime kokku 1:1’le nõustamise või teraapiaseansi! See on parim viis saada kiiret tuge just Sinu unikaalses olukorras!
Tulen meeleldi rääkima ka Sinu sündmusele või juhendama praktilist töötuba.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene, eripedagoog ja vanemlusnõustaja, Austava ja Südamega Vanemluse programmide looja. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!