Piss, bensiin ja shokolaad
Räägin inimestele vahel ikka Ülemisest Õnne Piirist. Paljud küsivad, mida see tähendab, kuidas see päriselus välja näeb? Mul on täna teiega jagada mõned imelised seigad oma imelisest elust, mis seda ideaalselt iseloomustavad.
Ülemise Õnne Piir - mõiste tuleneb Gay Hendricksi raamatust “The big leap”, kuid sama paradigmat jagavad ka paljud teised õpetajad, ntks ka minu enda õpetaja Binnie Dansby. Idee seisneb selles, et meil on lapsepõlvest sisse harjunud piir, kui palju õnne, rõõmu, õnnestumist ja kõrget energiat me endale lubame ja kui me jõuame selle sisemise piirini, siis toome end kas ise alla oma tegude ja valikutega või tõmbame alateadlikult kukkumist initsieerivaid sündmuseid ligi. Seda piiri on võimalik tõsta ja purustada.
Aga nüüd asja juurde!
Kõik sai alguse umbes nädal tagasi Rõuges meie 5-naise-mentor-klubi kohtumisel, kus võtsin eesmärgiks tõsta ja purustada oma Ülemise Õnne Piir ning lubasin alustada sellest, et märkan kõiki juhtumeid, kus see piir end ilmutab. Kaua ei pidanud ootama. Kohtumiselt ära sõites tabas minu autot seletamatu ja ainukordne anomaalia, kus tema valve-signaal lülitus suvaliselt sisse ja ei lülitunud enam välja, kuid auto läks siiski tööle. Nii ma siis sõitsin reede õhtul läbi Rõuge aleviku täiest kõrist karjuva ja tuledega vilgutava palavikulise autoga, ise püüdes roolis veidi väiksem välja näha, et keegi mind suurt ära ei tunneks. Sama äkki kui see anomaalia ilmnes, see ka 10 km pärast õnneks lõppes. No umbes siis kui keegi enam kuulda ei saanud, kuskil metsavahel. Kuid minu seiklused Ülemise Õnne Piiri paradiisis ei olnud sellega kaugeltki läbi!
Nädala jooksul juhtus üht koma teist väiksemat ja suuremat, peamiselt tervise alast, kuid eile õhtul pidasin zoomis ühe mõnusalt eduka webinari Võrumaa lasterikaste perede emadele teemal “Ennast hoidev ema”. See oli tore webinar ja sisse jäi väga hea tunne. Täna ootas ees päev lastega ja need kulgevad tavaliselt edukamalt, kui tekitan endale mingigi struktuuri või kavatsuse. Seega võtsin kavatsuseks kuulata päeva jooksul veidi õppevideosid programmist, mida hetkel läbin ning alustasin hommikut ka 8km jalgratta tiiruga. Väga hea oli. Parajalt andis koormust (meil siin ikka mäest üles, mäest alla…) ja parajalt sai kohalolus ja loodusega kontaktis viibida ja parajalt sai ka audioraamatut kuulata. Ka ülejäänud pool päeva kulges mõnusas rütmis, panin kergusega lastega puslesid, tegime playdoh sööki, sain rahus laste kõrvalt veidi töötada jne, jne. Et mul oli tahtmine üks pakk aga Võrust kätte saada ja pärastlõunaks lubas vihma, küsisin ühelt Võru vahvalt mängutoalt, kas neil vabamängu aega on pakkuda mu pujäänidele. Oli! Jälle vedamine, täielik õnnestumine! Võrru panin selga ilusad riided, kena kollase seeliku, sinised sukad…uusima särgi, mõnusa kampsiku ja vihmajope. Olin päris rahul.
Ilmselt oli see õnnestumine ka viimane piir minu sisemise õnne-termostaadi karikas…sest autol oli bensiin peaaegu otsas. No Võrru ikka välja sõidab….ja no mis siis ikka, käin bensukast läbi, asi mul nüüd siis!
Ja oleks ju võinud olla, et võtad bensiini, maksad, sõidad edasi. Kuid mitte täna! Mitte minuga! Sõitsin tankla automaadi kõrvale ja pidrudasin auto veidi liiga varakult kinni. Voolik ulatus vaevu-vaevu. Aga no mis siis. Varemgi ju juhtunud. Susasin aga toruotsa paaki ja panin bensiini voolama. Kuidagi oli aga voolik siiski pahas asendis ja selle asemel et automaat-reziimil paaki täis jooksutama jääda, hüppas see mingil maagilisel põhjusel paagist välja, endiselt täiel võimsusel bensiini pritsides. Pirtsis täis nii minu jope, kampsiku, ilusa kollase seeliku kui sinised sukad. Ikka korralikult. Seisin seal… üleni bensiinine…kokkulepitud mängutoa ajani umbes 40 minutit… Kui poleks lastele lubanud, oleks kohe koju tagasi sõitnud. Aga kodu jäi 30 minuti kaugusele. No okei.. Kuidas edasi?
Maksin bensiini eest (id-kaart, mis soodust annab, oli loomulikult koju jäänud). Viskasin jope ja kampsiku pagassi, aga sukki ja seelikut ju niisama seljast ei heida. Ja midagi suurt see ei päästnud ka. Auto haises kriminaalselt ja mul oli lisaks endale ju autos ka kaks väikelast. Avasin kõik aknad, ja helistasin Marekule, kes käskis leida kilekoti ja vähemalt jope ja kampsik isoleerida. Kuigi samas hoiatas, et ta olla kuulnud, et bensiinised riided kilekotis võivad ka iseeneslikult süttida. Kellelgi isik x’l oli nõndamoodi terve maja maha põlenud. Julgustav!
No hea küll, sõitsin rimisse. Mul oli nagunii vaja ju see pakk sealt välja võtta. Rimiga ühes majas on ka väikene kaltsukas. No tõesti väikene, imepisike ruum, aga õnneks valik on üsna hea. Astusin sinna hoogsalt sisse, kahe väikelapse ja tohutu bensiini-aroomiga, ja leidsin omale (õnn korraks naases!) 5 minutiga püksid ja kampsiku. 10 kraadise vihmase ilmaga t-särgi väel ringi lehvida ei tundunud eriti mõnus. Olin ka kodust õnneks 10 euri lisa-sularaha kaasa võtnud (puhas kodune intuitsioon, et seda võib vaja minna), sest seal sai maksta vaid sulas. Proovisin selga, ostsin ära, küsisin kilekoti, vabandasin haisu pärast ja lubasin ruttu lahkuda (müüja oli väga viisakas ja ütles, et on hullemadki haisud nende poest läbi käinud…). Edasi viis tee rimi wc’sse, sest lapsed olid joonud kodus mitu klaasi vett ja mina tahtsin mingil mõistetamatul põhjusel käsi pesta. Käed pestud, aitasin Kassu (2a) potile. Aga miski läks selle sihtimisega nihu, sest potti ei jõudnud põiest tilkagi. Küll aga jõudis kogu põietäis pissi põrandale, kombele ja Kassu pükstele. No jumal hoia!
Okei. Kombe leidis tee juba tuttavasse kilekotti. Varupüksid olid autos kaasas ja kuna püksid tal läbimärjad ei olnud, otsustasin nende vahetamisega viivitada seni kuni jälle autoni jõuame. Siiski ei saanud ju 2aastast tegelast 10 kraadises vihmases ilmas samuti t-särgi väel lehvima lasta ja nii suundusime rimisse. Ostsin omale sokid (sest sukad olid ju kilekotis…), Kassule dressika, lastele kommi ja banaani.
Kui me lõpuks olime paki ka automaadist kätte saanud ja õue jõudsime, selgus tõsiasi, et tibutamine oli vahepeal hoogu juurde saanud ja nüüd kallas juba nõnnamoodi nagu vanajumal võtaks dushi. Jooksin oma dressikas 2-aastasega autoni ja seni kuni ma seal sahmerdades tema pükse vahetasin ja turvavöösid kinni sättisin, oli minu uus kampsik loomulikult läbimärjaks sadanud. Mängutoani oli aega 5 minutit. Peaaegu mängutoa ukse ees meenus, et õues on ajalimiidiga tasuline parkimine. Jätsin lapsed ootama, tormasin taas läbi saju autoni ja nihverdasin parkimiskella esiklaasile.
Tagasi tulles oli lastel huvi kommid nahka pista ja minul huvi raamatukogust endale üks teos haarata. Kuna endiselt sadas vihma, otsustasin lapsed autosse jätta ja ruttu kogus ära käia. Sellises väikelinnas nagu Võru ja sellise nurgataguse raamatukogu hooviparkla puhul on see täitsa võimalik, kuigi mitte just esmaklassiliselt vastutustundlik vanemlus. Palvestasin, et Mareku stsenaarium isesüttivatest seelikutest siiski käiku ei lähe, instrueerisin vanema poja ka nooremaga kommi jagama ja lippasin raamatukokku. Vaatamata ilmselgele ohule lifti kinni jääda, valisin siiski kiiruse kaalutlustel seda kasutada. Õnneks sujus. Tagasi autosse jõudes hingasin kergendatult, et see ühestki otsast veel ei põle, aga sain aru ka oma kardinaalsest veast: olin instrueerinud küll kuue-aastast, kuid 2-aastasele jäid instruktsioonid jagamata. Kassu oli kõik venna antud pähklid-shokolaadis järjest oma soojadesse ja armsatesse lapsepihkudesse salvestanud ja vanemalt vennalt muudkui hooga lisa nurunud. No mis seal ikka…soovitataksegi uued riided ju kõigepealt läbi pesta, saab siis kodus selle dressika kohe koos ülejäänud veidi piduse riidekraamiga pessu pista.
Ülemise Õnne Piir. Klassika.
Olgu aga öeldud, et terve selle aja teadsin täpselt minuga toimub, aga otseselt polnud hetke, et korraks süveneda ja rattast välja astuda. Kohati tekkis lausa sportlik huvi, et mis veel on võimalik…nagu näis, ikka oli. Siiski, vihaseks ei saanud, pahaseks ka ei saanud. Küll aga oli ebareaalselt naljakas. Sest no tihti seda ikka juhtub, et inimene ennast bensiiniga üle kallab.
Kodupoole sõites tegin sisemise otsuse fookust muuta. Märgatud küll juba seda piiri. Aeg oli Ülemise Õnne Piiri purustamise suunas astuda järgmine samm ja seda reaalselt ka hajutama, aurustama ja purustama asuda. Pealegi, olin enda üle siga uhke. Kui üleni bensiinine ise ja üleni pissine ja shokolaadine laps üldse närvi ei aja, vaid hoopis naerma ajab, siis võib öelda, et “tsau alateadvus, minu võit!” Lisaks olin super õnnelik, et vanema lapsega terve aja jooksul ühtegi viperust ei juhtunud. See tundus juba täielik maagia.
PS! Päises on pilt shokolaadist, sest mõte lisada pilt pissist või bensiinist kuidagi ei kõlanud…teagi nüüd miks….
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!