Emotsionaalselt ülesköetud naised
Ärkasin täna oma kahe lapse vahel. Üks tihedalt kaisus ja teine põiminud oma jalad risti-rästi ümber minu keha ja jalgade. Ärkasin ja tajusin täielikku õndsust. Seda hommikut, kus sa ärkad ja tead, et sinu töö on tehtud ja siin on sinu auhind. Õndsus ja vabadus.
Mõned päevad tagasi saatsin haridusministrile kirja. Postitasin selle ka Fbsse. See kiri sai rohkelt kommentaare, üle 100 jagamise ja üle 120 laigi. Näib, et läks korda. Oli ka rohkelt inimesi, kes mulle isiklikult kirjutasid. Oli neid, kes kaasa elasid, kaasa mõtlesid, tunnustasid, tänasid. Ja siis oli üks inimene, kes arvas, et mind peab lohutama, et ma reageerin üle ja et vaimne ideaal on emotsioonideta elu. Ning kohe kindlasti ei ole mõistlik emotsioone välja näidata ametnikele ja ministritele saadetavates kirjades. Ta oli ka kokku sidunud sisemise rahu ja tasakaalu ning emotsioonideta oleku.
Ma mäletan seda. Ma mäletan seda aega, kus ma arvasin samamoodi. Kus ma olin uskuma jäänud neid suuri inimesi, kes mulle lapsena ütlesid, et “emotsionaalne olemine tähendab lapsikust ja nõrkust”, “see on kohatu”, “sinuga ei ole võimalik suhelda kui sa nutad”. Kus igale nutule vastati, et “pole vaja nutta”. Ja kus liiga suure emotsionaalsuse eest tõsteti üldse silma alt ära. Teisaldati keskkonnast. Sa tunned liiga palju! Sa oled liiga tundlik! Sa annad mulle liiga tugevat tagasisidet ja ma ei taha seda kuulda! Ma mäletan seda aega, kus ma vaimsel teel olijana arvasin, et emotsioonideta kulgemine on võimalik või see on mingi ideaal. Kus ma proovisin olla tundetu, lahendada kõike ainult “enda sees”, mõistmata, et eraldades maailma “sisemiseks ja väliseks” söödan ma endas duaalsuse illusiooni ja ei võta vastu iseennast oma terviklikkuses. Ma andsin oma tunnetele hinnangu. “Nii tunda ei ole õige”. “Tunne teisiti.” “Varja oma tundeid.” Teate mis? Let’s cut the bullshit. Inimene ei ole kivi ja kui süda karjub oma haavades, siis las ta karjub. See kui ma luban endal teadlikult terveneda, teadlikult väljendada, teadlikult ja iseend tsenseerimata võtta vastu juhatust ükskõik milline see parasjagu siis ka ei oleks, on muutunud minu jaoks ainuvõimalikuks teeks.
Kas teate, mis juhtub väga paljude inimestega kui nad astuvad minu teraapiaruumi sisse? Nad ütlevad tere, istuvad diivanile ja…..hakkavad nutma. Lihtsalt. Miks? Sest neid võtab vastu tingimusteta armastus. Sest nad on jõudnud turvalisse paika, kus neil on võimalik olla nemad ise, terviklikult. Sest minu sagedusse on “kõik sinu tunded on turvalised” teadlikult integreeritud ja sissekirjutatud.
On tüüpiline, et naised on kodus vastamisi naiste tundeid paaniliselt kartvate meestega. Meestega, kes ei kuula nende rahulikku eneseväljendust ja kui väljendus on läinud emotsionaalseks, siis jooksevad nad sootuks teise tuppa. Igasugune naisenergia vastuvõtmine ei tule kõne allagi. Igasugune tagasiside nende kitsale eluvaatele on välistatud. Need on väikesed poisid, kellele õpetati tunnete varjamist, allasurumist ja tunnete eest põgenemist. Terve ühiskonnatäis pisikesi katkisi poisse, kellel on seljas tugev ja tundetu raudrüü, millega igast tundvast olendist üle sõita. Meie naispresidendile heidetakse ette “liigset emotsionaalsust”. Emotsioon = energy in motion. Liikuv energia. Tõesti. Parem kui riigijuht oleks tundetu kivikuju, stoiline ja hoolimatu, “mõistlik ja täiskasvanulik”. Või minu “lemmik”: väärikas. Sest tundev inimene ei ole krossigi väärt….(?!?)
Kuid teate, millal naine haarab oma pisarad ja väe? Siis kui tema tasane tagasiside on tagasilükatud. Naine ei tule kunagi koheselt tsunaamina. Ja see vajab ühte väga teadlikku meest, kes suudab kuulata naist igas tema olekus, ilma vähendamata, ilma alandamata. Kuulata ka siis kui naine veel ei keeruta tornaadona. Kuulata naist, kes ütleb tasakesi: “Kuule…miski ei klapi”. Naise ülesanne ongi välja tuua kõike seda, mida mees, olles oma imelise fookusega midagi elluviimas, tähelepanuta jätab, naise roll on anda märku kui paat kisub kreeni või millegagi ei ole arvestatud. Ja kui naine vaikib, siis ei täida ta oma ülesannet. Ühsikonna tasandil on valitsus mees-rollis ja kodanikuühiskond nais-rollis. Kui valitsus kisub kreeni ja kodanikuühiskond vaikib, siis ei täida ta oma rolli. Heas paarisuhtes on mees meherollis, naine naiserollis (kuigi suur osa paarisuhteid toimib mees lapserollis, naine emarollis ja kirg kättesaamatuna katusel). Igas isiklikus projektis on iga inimene ise meesrollis ning kogu maailm ja teised inimesed naisrollis, tagasi-sidestamas, teisi vaatenurki toomas, perspektiivi avardamas. Kui sa kirjutad olulist kirjatükki (fokusseeritud meesenergia, elluviiv laserkiir) ja laps “segab”, siis on see laps puhas universumi jõud, naisenergia, mis annab sulle märku, et sa korraks pilgu paberitelt tõstaks ning märkaks veel midagi olulist. OIulist oma kirjatüki jaoks. Olulist kõigi jaoks. Ta teeb seda intuitiivselt, kuid vääramatu täpsusega.
Meil ei ole alanud veevalaja-ajastul vaja enam patriarhaalseid dominant-süsteeme, kus naistest üle sõidetakse, tunded kappi peidetakse ning emotsioonideta olekut ideaaliks peetakse. Meil on vaja ühiskonda, kus on okei avalikult nutta. Kui keegi nutab, siis las ta nutab. Järelikult tal on vaja nutta. See ei ole kuidagi vähendatum seisund kui mitte-nutmine. Ükskõik kui vana sa oled. Meil on vaja hakata väljendama, ausalt ja otse. Ja kuulama, päriselt kuulama. Arvestama, leidma lahendusi, mis sobivad kõigile.
Meil on vaja võtta ennast vastu inimestena, terviklikult. Täielikult. Ja nii ma vastasingi sellele inimesele: emotsioonitud kirjad jätan ametnikele, bürokraatidele ja juristidele. Endal luban olla inimene, naine ja ema.
Kuid mis teema ikkagi selle emotsioonide ja sisemise rahuga on? Kas nad saavad koos eksisteerida? Aga mu armas, absoluutselt! Minu sisemine rahu on rajatud avaruse ning piiritu voolava valguse allikale. See ei kao, kui ma nutan. See ei kao, kui ma öösel magada ei saa (sest mu sisemine juhatussüsteem ei anna mulle enne asu, kui ma olen midagi kirja pannud, sest see on otseses seoses minu selle elu missiooniga). Avar Teadvus ise on kogu aeg korraga kahes olekus (olles seejuures üks ja neid olekuid teineteisest eraldamata): dünaamilises vaikuses ning katkematus hingamises/voolamises. Igat osakest saab mõõta korraga nii täpina kui lainena. Kui ookean lainetab, on tema sügavikus endiselt rahu. Ma olen liiga kaua käinud vaimsel teel, et ajada iseennast sassi hoovuste ja lainetega ja liiga kaua käinud vaimsel teel, et takistada endal tundmast, lainetamast ja kogemast.
Hea vaimne inimene, oma inimlikkusest ei ole ühtegi otseteed mööda. Lõigates välise, keha, naiselikkuse ja liikuva energia ära oma “lubatud kogemustest” ei saa sa iial tervikuks.
Ja nüüd, täiesti vabana, tantsides, õnnest nuttes (jah, taas nuttes, ma olen parandamatult ELUS) ja oma lapsi kallistades, voolan ma selle päevaga edasi.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!