Shokolaad. Ehk kuidas vabaneda magusa sõltuvusest?
Just nii spetsiifilist teemat me sel korral vaatlemegi. Ja kuna inimfüsioloogias haritud inimestel on siinkohal sügavad uskumused, mis mulle tahaksid vastu vaielda, siis ma ütlen kohe ära, et minu lähtekoht nii selles postituses, elus üleüldiselt kui ka praktilises kogemuses antud teemas on “mind over matter” ehk kas mina olen mateeria juhtida või juhin mina mateeriat? Lähtuvalt sellest, kumba lähtekoha me võtame on meie inimkogemus ääretult erinev. Mulle isiklikult meeldib olla piiritu looja, kes mängib mateeriaga ja selle osadega nagu malenditega malelaual ning otsustab ise, kuidas miski mind mõjutab või ei mõjuta või kuidas miski minu elus toimib või ei toimi. Ja selline on seega ka minu praktiline kogemus ja võimekus.
Aga nüüd teemasse. See postitus on nii praktiline, et hoia piip ja prillid.
Et mõista, kuidas magusa sõltuvusest vabaneda, on vaja mõista, kuidas see nii vaimses, mentaalses kui praktiliseses plaanis tekib. Ootamatu küll, aga sel korral vaatleme kõige täpemalt just praktilist plaani ja selles plaanis tekib see väga lihtsa seaduspära tagajärjel: magusast tehakse midagi erilist. Kui miski on eriline, siis hakkame me seda tahtma. Lihtne algklassi psühholoogia.
Kuidas me teeme magusa eriliseks? Olen täheldanud nelja peamist viisi:
1. Seda keelates.
2. Sellele reegleid tehes.
3. Seda peites.
4. Seda ekstra pakkudes, kinkides, preemiana kasutades, sellest ekstra juttu tehes.
Kas te olete kuulnud, et kellelgi oleks jahu sõltuvus? Ei? Aga seda sellepärast, et mitte keegi pole kellelegi teisele üldiselt jahu keelanud, jahule pole kehtestatud eri reegleid, jahu ei peideta ja jahu ei pakuta eraldi (aga samas ei hoiduta ka selle mainimisest jutu sees), seda ei kingita, sellega ei premeerita. Äkki on jahu liiga ekstreemne näide, sest seda nagunii keegi niisama ei söö? Võtame siis hapukurgi… Mu lapsed sõid kahepeale eile suhteliselt võidu hapukurke… Mul ei tulnud pähegi, et neil võiks olla hapukurgi sõltuvus või et midagi on mäda, midagi on ohtlikku või ma pean midagi kiiresti ette võtma. Täna nad pole kurke söönud. Mis on ka normaalne.
Nagu kõige puhul elus, allub magusa sõltuvus meie isiklikele uskumustele ja siin ei saa asju ühelt indiviidilt teisele üle kanda. Ehk kui isik A väidab, et “suhkur tekitab sõltuvus”, siis tema elus see täpselt nii ennast välja mängib. Kui isik B on täiesti teadmatuses, mida ta üldse usub, aga on pinges, ei mõtesta seda, mida ta teeb ja kuidas ta elab ja on juhitud lapsepõlves õpitud mustritest, siis on suur tõenäosus, et kui magusamustrid on lapsepõlvest saati ebaterved, siis nii nad ka ennast välja mängivad. Kui isik C on täielikus teadlikkuses sellest, et tema juhib mateeriat, mitte mateeria ei juhi teda (mind over matter), siis on ta vaba ja loojapositsioonil ning võimeline igas hetkes otsustama, kuidas miski talle mõjub või ei mõju.
See on selline süvatasand. Ja nüüd me liigume süvatasandist praktikasse ehk mida siis praktiliselt ette võtta kui oled otsustanud valida vabaduse. Olgu öeldud ka seda, et enamik täiskasvanuid (ja seega ühiskond tervikuna) on ebaterves suhtes magusaga. Ebaterve suhte ilminguks on nii keelamine kui ekstra pakkumine. Kui vanema suhe magusaga on ebaterve, siis võtab laps selle üle. Vaatleme lähemalt.
1. Keelamine. On perekondi, kus suhkrut üldse ei tarbita. Väikelastega on see võimalik ja kõik okei. Kui lapsed suuremaks kasvavad, siis peab arvestama, et nad kasvavad ühiskonnas, kus magusaga on tervel ühiskonnal ebaterve suhe ja seda hoitakse pjedestaalil…ja kui kodus on null-tolerants ja mujal on pjedestaal, siis see loob eriti laetud olukorra, kus laps võib tunda, et teda jäetakse millestki eriti erilisest ilma. Mida laps pole saanud, mida pole näinud ja millest ei räägita - seda ta ei oska tahta. Mida lapsele on keelatud, seda oskab ta tahta küll. Lihtsalt midagi, mille peale mõelda. Muude toitudega sellist pjedestaali näiteks ei eksisteeri. Ja mulle kui kunagisele lapsevanemale, kes tahtis oma lapse suhkrust eemal hoida, oli sellise ühiskonnas levinud erisuhte avastamine teatud perioodil väga pinnuks silmas. Hea et oli, sest ees ootas sisemine vabadus.
2. Reeglite tegemine. Reeglite tegemine annab selge märgi, et tegu on kuidagi ohtliku asjaga ja me ei usalda oma lapsi. Tegelikult ei usalda me aga iseennast ja oma keha, sest juba meie enda lapsepõlves tehti väga täpselt selgelt, et “suhkur on võimsam kui me ise”. Lapsevanemad leiavad siin n+1 põhjust, mis kehtestada magusa reegleid. Üks levinumaid on näiteks, et “magusat ei tohi süüa enne magama minekut”. Kõik sellised reeglid saavad alguse hirmupinnalt ehk sellest, kus oleme omaks võtnud, et mateeria juhib meid, mitte meie ei juhi mateeriat. Elu aga suunab meid alati vabaduse poole. Minu praktika on, et kui ma müüti ei usu, siis müüt ei kehti. Müüt+reegel võib olla ka see, et “magus viib söögiisu ja magusat süüakse peale soolast toitu”. Mul on parem reegel: kuula oma keha. Usalda oma keha. Usalda oma last. Austa oma last. Kui sulle külla tulnud tädi Maali otsustaks süüa mõnel päeval ainult magustoitu, siis sul oleks suhteliselt ükskõik. Aga siinkohal me läheme juba lahenduste valda…ma jõuan selleni… :)
3. Seda peites. See kehtib kusjuures nii sinu enda kui sinu lapse kohta. Kui sa shokolaadi külmkapi otsas hoiad, siis lood sa selle ümber “erilise aura”. Kas sa hapukurki hoiad külmkapi otsas või mingis eraldi kapis?
4. Pakkudes, kinkides, ekstra välja tuues. See on nüüd isegi, et vaat KÕIGE olulisem punkt, sest kui ei eksisteeriks ühiskonnas seda punkti, siis ei eksisteeriks ilmselt ka kõiki eelnevaid. Magusasõltuvust tekitavad samavõrra need inimesed, kes magusat kingivad ja ekstra pakuvad (premeerimisest ma ei hakka isegi rääkima hetkel…) kui need inimesed, kes vastureaktsioonina seda keelavad ja sellest hoiduvad. Kinkimine, pakkumine, magusast eraldi juttu tegemine ja värvilises pakendis laua peal kausis hoidmine teeb magusa sama tähtsaks ja eriliseks kui tema külmkapi otsas hoidmine või reeglite kehtestamine. Pjedestaalile pääsevad ainult parimad. Miks sa teed ühel hetkel magusast “parima” ja siis üritad kuidagi piirata ligipääsu sellele “parimale”? See on karm enesepiinamise meetod. Ja nii põhjalikult levinud ja normiks saanud. Võib mõelda kasvõi kõigile neile asutustele, kus on kommid laual või päkapiku-traditsioonile või shokolaadile kingipakis…
Ja nüüd lahenduste juurde. Praktilise tasandi lahendus on väga lihtne. Kohtle magusat samamoodi nagu hapukurki.
Ehk:
1. Osta ainult parimat sorti. Kvaliteeti õpetad sa kvaliteedi presenteerimise kaudu. Süües kvaliteeti, sööd sa vähem, sest keha on õnnelikum ja meel ka rahuldunud.
2. Luba endal eksperimenteerida. Sa ei tea, mis on hea, kui sa ei proovi erinevaid asju.
3. Hoia seal, kus teisigi asju. Näiteks maitseainete või jahudega samas kapis. Mitte liiga nähtaval, mitte liiga peidetuna, kerge ligipääsuga, kuid mitte liiga punase lipuna. Nagu hapukurk noh. Meil seisab shokolaad kausi sees köögi töötasapinnal. Datlid on külmkapis. Mesi purgis, seal kus äädikad jms.
4. Ära kehtesta reegleid. Magus on igas koguses lubatud igal kella-ajal. Täpselt nagu hapukurk. Usalda.
5. Ole kindel, et magus on sinu kodus alati olemas. Kui otsa saab, ära ka probleemi tee. Teinekord kui poodi lähed, ostad juurde. Nagu hapukurk. Aga eriti muutuste perioodi alguses on oma aju ümberõppeks ja magusa väärtuse devalveerimiseks oma süsteemis vajalik, et ta oleks ääretult kättesaadav.
6. Tea, et kui sina ja laps olete olnud eelnevalt magusaga ebaterves suhtes, siis läbite mõlemad inerts-perioodi. Kumm on olnud pingul ja nüüd ta korraks lahvatab…. ja kui te sellest suuremat välja ei tee ja jääte täiesti neutraalseks ja lihtsalt nagu muuseas lubate kõigel toimuda, siis varsti on magus ka praktiliselt teie elus samal positisioonil kui hapukurk. On hea ka teada, et tihti tahavad kõik müüdid ennast 1-3 korda läbimängida enne kui nad haihtuvad…lihtsalt selleks, et sa saaksid päriselt otsustada, mida sa ikkagi usud ja mis on sinu uus valik. Ja meie neuronid peavad ikka PÄRISELT PÄRISELT teadma, et see “varem eriline ja kättesaamatu või pjedestaalil olnud asi”, on nüüd tohutult igav ja kogu aeg kättesaadav ja üldse mitte eriline. Tekib harjumine.
Isiklikust kogemusest: Kui ma kunagi Intuitiivse Söömise raamatust lugesin lapsest, kes oma sünnipäeval tordist viisakalt keeldus, sest tal oli kõht täis, siis mul oli seda keeruline ette kujutada. Oma teise lapsega olen näinud seda ise, kuidas kolmas amps shokolaadimuffinit enam ei huvita…ja siis juhtus minuga täielik ime. Minu vanem, varem magusasõltasest laps….rehabiliteerus nädala ajaga kui hakkasime magusat hapukurgina kohtlema. Sööb ainult seda terve päeva? Fain. Ei söö ja ei tule meelde? Kah fain. Ja kõik need teised punktid. Esimene tahvel läks ühe päevaga. Teine läks kahe päevaga. Kolmas seisis nädala kausis… Teema hakkas ununema….Kui siis ühel päeval tekkis tal huvi tüki shokolaadi järele ja tegime lahti neljanda tahvli, siis võttis noormees tüki shokolaadi, sõitis oma mänguautoga mööda põrandat ringi ja küsis: “eee..mida ma teen sellega nüüd? Ma ei taha rohkem…” Ma seisin ja oleks mul kulp käes olnud, oleks see ilmselt maha kukkunud. “Pane siis..kaussi…tagasi…”. Nii lühike oligi samm vabaduseni.
Ja samas nii pikk! Sest vaimne eeltöö oli selleks vaikselt kestnud juba mõned aastad. See vaimne eeltöö on oma uskumuste üle vaatamine, nendest vaikselt lahti laksmine, suuremasse usaldusse astumine, katsetamine, pettumine, julguse kogumine, oma väärtuste juurde uuesti ja uuesti tagasi tulemine, praktiline oma keha usaldama õppimine…kuni lõpuks oled sa valmis. Sa tunned selle hetke ära. NÜÜD.
Kuna see teema on iga inimese jaoks individuaalselt veidi erinevalt välja mängiv, siis pane täpselt tähele, mis on see sinu osa ja mõista, et mõnikord on asjadest/magusast lihtsam loobuda kui muuta oma uskumusi. Kõige tähsam on endaga mitte vastuollu minna. Kui usk, et suhkur on saatanast on veel elevandisammu võrra suurem kui usk sellesse, et “mina juhin mateeriat ja määran selle mõju iseendale”, siis sa pole veel valmis seda sammu astuma. See on täiesti okei. Võibolla see polegi sinu elus oluline. Sa pead mõistma, kui baasiline ja juurdunud mingi uskumus sinus on ja tabama ära õige momendi, millal sa oled valmis seda muutma ja praktikas katsetama hakkama. Iseendast ülesõitmist isegi enda muutmise vallas ma soovitada ei saa. (:
Sina oled see, kes otsustab, kuidas miski sinu elus sulle mõjub ja kuidas miski toimib ja kui oluline miski on. Sina oled looja. Igal hetkel, igas aspektis.
Kui see teema sind aga eriti palju kõnetab ja sa tõesti tahad praktikas katsetama hakata, siis soovitan väga lugeda raamatut “Intuitive Eating”. (:
Kallistustega,
Iida
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!