Kuhu sa põgened, Looja?
Mõnikord me teeme endale kingituse, aga pakime ta väga intensiivse värvitooniga paberisse nagu muda kummikusääres, kõhugripp, meie peale tänaval karjuv vanainimene (see pakend oli kunagi minu lemmik) või miks mitte…Donald Trump.
Ja siis selle asemel, et pakend lahti pakkida ja leida selle välise vormi seest üles midagi vajalikku või üllatavat, me hoopis teeme nägu nagu me ei tea, mida selle pakiga peale hakata või väidame, et meie pole seda loonud, sellel puudub igasugune seos meiega, me pole endale seda kinkinud ja see polegi üldse kingitus. See on midagi sarnast nagu väita, et sinu parem käsi ei kuulugi sulle ja sa ei tea, kuidas see su keha külge sattus.
Me eitame, sest:
1. Me eeldame, et see looming on negatiivne (aga ta pole).
2. Me ei saa täpselt aru, kuidas me ta lõime (seda on tegelikult lihtne välja uurida)
3. Me ei saa täpselt aru, kas me usume rohkem eraldatusesse või sellesse, et kõik on üks (teeme nii nagu parasjagu mugavam tundub)
Olles loojapositsioonil, avaneb meil võimalus kõige elus ette tuleva kohta küsida: “Miks ma seda kogen?” Miks ma olen selle loonud…
Mitte intensiivselt ja tõsiselt, ennast süüdistades ja ohvrirolli langedes, vaid toetades selja sügavamalt kiiktooli, visates jala üle põlve, (pannes piibu ette…) ja siis…siira ja puhta uudishimuga…
Laps jääb haigeks? Minu looming. Keegi alustab minuga “tühja koha pealt” tulist vaidlus? Minu looming. Bussijuht kihutab varem minema ja jätab mind maha? Minu looming.
Mis mõttes, Iida, kus siis teiste vastutus on kui kõik on minu vastutatada?
Kelle ...“teiste”?
Kui tihti me valime olla libedad suslikud ja nii kui minek raskeks muutub, otsustame püssi põõsasse visata ja väita, et mina siin lihtsalt kuulan linnulaulu ja juhindun sellest. Aga see Lind oledki ju Sina…armas. Ja see, mida sa parasjagu laulad, on Sinu valik.
Püssi viskame me põõsasse siis, kui meie hakkame oma valikutes juhinduma süütundest. Süütundest läbi astumiseks on hea teada, et Looja loob alati enda kasuks. Alati. Seega, kui ma olen midagi oma ellu loonud, siis mul on olnud suund VABADUSELE ja suund SUURELE AVARUSELE ja suund tõelisele RÕÕMULE. Ja seega kui ma pakendi lahti teen, siis just seda ma leian… ja minu asi on pehmelt ja uudishimulikult uurida…õigemini olla lihtsalt täiesti avatud selle info vastuvõtmisele ja järgneda rahulikult kõigile impulssidele, mis minuni jõuavad. Vastus viib alati SISEMISE tervenemise juurde. Miski minu sees saab selle välise loomingu kaasabil paika liikuda. Mitte mingit muud eesmärki välisel elul ei ole kui pidev tohutu potentsiaal sisemiseks avardumiseks.
Minuni jõudis paar päeva tagasi just üks arusaamine sellest, miks ma lõin oma ellu midagi (kõhugripi, bytheway), mis toimus 2 kuud tagasi. Kui see mõistmine minuni jõudis, sain ma aru, et see, mis näis esmalt tõeline viltuvedamine, oli tegelikult selline hüppelaud ja tervenemisepotentsiaal, mille olin endale loonud ja mis kõik veel, et pisarad lihtsalt voolasid. Tänus. Ja mitte ainult mulle…see juhtum asetas ka kõik teised inimesed sinna, mida neil oli väga vaja sel hetkel. Ja milline imeline kudum see kõik kokku oli… tõeline meistriteos, millest kõik said maksimaalse kasu, milleks nad sel hetkel valmis olid. Täiesti fenomenaalne!
Olen vahel täheldanud, et looja positsiooni mõistetakse liiga kitsalt ja omale “sobival” hetkel astutakse loojapositsioonist välja.
See võib olla ka midagi nii näiliselt süütut nagu väide, et “minu teele kerkisid takistused”. Kas kujutate ette meest, kes kuhjab kokku suure mullahunniku ja väidab siis labidas käes, et “see hunnik kerkis siia ise või tema täpselt ei tea, kuidas see hunnik tekkis, aga ta usaldab, et kui see hunnik juba siin on, siis küllap on seda vaja”.
Selles on omajagu tõtt…ega me alati ei olegi veel täielikult teadlikult sellest, mida me parasjagu loomas oleme ja miks. See on täiesti okei. Sellepärast see väline maailm olemas ongi, et me näeksime ja saaksime teadlikuks, mis meie süsteemis toimub ja loob. Muidu polekski ju arengut kui me kõike juba teaks. Teadmatus ei vähenda aga vastutust. Sul on õigus. Kõik, mis toimub(ehk mida sinu süsteem sinu elus esile kutsub ehk teisisõnu, mida sa lood iseendale), toimub tõesti Sinu kasuks. Aga palun, ära peatu siin! Luba endal võtta vastutus ja uuri pehmelt ja armastavalt: “mina ju lõin selle hunniku ja on täiesti minu võimuses enda sees välja selgitada, miks ma selle lõin… ja mõista ja naerda ja edasi minna või mõista ja naerda ja tõepoolest valida teine tee….”. Kui me vastutuse võtmisest loobume, siis võivad need märgid, mille me ise endale teele kuhjame, et iseennast kõige efektiivsemalt ja kiiremini vabadusse liigutada, täiesti tühja minna. Õigemini…siis me loome endale järgmine kord veel suurema märgi, veel suurema takistuse..sellise puuga pähe variandi..kuni me lõpuks oleme nõus endaga tõtt vaatama ja päriselt küsima..”miks ma seda endale teen?” Ja naerma ja naerma ja naerma…ja nägema, kuidas igasugune hunnik selles vabaduses olematuks sulab.
Mõista…mõista siis ometi…Looja. Looja, kes sa parimatel hetkedel peale joogatundi TEAD, et sa oled kõigega üks. Kes sa sügaval meditatsioonis oled KOGENUD, et oled kõigega üks…mõista siis, sa Looja….et sa OLEDKI kõigega üks. Et kui koer murrab jala, siis Sina murdsid Iseenda jala. See koer oledki Sina. Ja see arst, kes jala terveks teeb oled samuti Sina. Ja see auto, millega sa arsti juurde sõidad oled ikka veel Sina. Ja see kõik ei olegi "halb". Või kas sa tõesti, tõesti-tõesti arvad, et siin Universumis on keegi või miski, kelle ülesanne on Sind igasugu takistuste kuhjamisega “õigele teele” nihutada? Ja et muidu oled sa “kõigega üks” küll, aga selle “kellegagi”, kes “takistusi kuhjab” sa järku “üks” ei ole…et See..ei olegi nagu... Sina?
Loojaks olemisest ei ole võimalik välja astuda. Ja Looja loob alati iseennast.
Ühel hetkel, igaviku jooksul, sa ikkagi mõistad. See jookseb Sulle kokku. Päike ei saa igavesti pilve taga peituda. Ta on liiga suur ja võimas.
Siin on vaid üks tee. See on vabaduse tee. See on sinu päris olemus ja ainuke “eesmärk”.
Nii et armas… ära heitu sellest koledast pakendist, mille sa endale oled loonud. Piisab vaid ühest väikesest julgest silmapilgust ja sosinal lausutud tõdemusest: “Ma tahan teada.”
Ja teada sa saad. Ja see on imelisem kui sa iial oleksid osanud oodata.
<3
Iidala
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!