Illusioonist, koroonast ja hobustest
Mul paluti kirjutada illusioonist, koroona prisma läbi. Küsimus oli, et miks on nii koroonasse uskujad kui mitte uskujad vaid ühe (illusiooni)mündi kaks poolt. Ma võiksin seda teha lõputult ja põhjatult. (Ausalt, ma oskan ennast sõnadesse ära kaotada ja jäädagi neid ritta sättima…) Seletada aegade algusest aegade lõpuni, mis on ja mis ei ole illusioon. Aga seda tehes, taastoodaksin ma mingil määral illusiooni, sest illusiooni mõistmiseks on vaja sealt pratkiliselt välja astuda, mitte lugeda filosofeerivaid tekste või kellegi teise kogemusi, seejärel midagi (illusoorset) selle kõige kohta “arvata” või pidada end teadjaks. Seega ma püüan teha nii lühidalt kui ma suudan. (HA!)
Ma anna Sulle lihtsalt kaks suunist ja räägin seejärel hoopis…hobustest.
Esimene suunis:
Kui sa loed neid sõnu ja mõtled samal ajal omi mõtteid või püüad mõista nende sõnade tähendust siin, siis ankurdad sa ennast illusiooni. Kui sa nüüd sirutad korra selja ja vaatled neid sõnu, ilma lugemata, ilma püüdeta mõista tähendust, ilma hinnanguid ja tähendusi andmata…kui sa nüüd imetled nende kuju, ilma saatva jututata ja heliliste tähekujudeta oma peas, ilma kinni jäämata ja kinni hoidmata…oled sammuke lähemal reaalsusele.
Teine suunis:
Kõik, mis lähtub armastusest ja ühendab (kõike kõigega) on reaalsus. Kõik, mis lähtub hirmust, ootustest, vastandumisest, tõestamisest, kordamisest, hinnangutest, siltidest jms on illusioon. Kui sa näed seda, mis ühendab…kõike kõigega…siis näed sa reaalsust. Kui sa näed seda, mis eraldab, siis näed sa illusiooni. See kehtib igas hetkes. Kuid visioon ei muutu läbi sunni või pingutuse, ainult läbi pehme kohalolu, aktsepteerimise ja armastuse.
Seega on koroona nii reaalsus kui illusioon nagu kõik muugi siin ilmas. Sõltub, kes on kogeja ja kes on vaatleja. Kui sa näed(ja koged) koroonat eraldajana, siis näed (ja koged) sa illusiooni. Kui sa näed (ja koged) koroonat ühendajana, siis näed (ja koged) sa reaalsust. Haigus teeb alati terveks. Kõik liigub tervenemise ja terviku poole. Põhimõtted ehk kuhjunud mõttehunnikud, mis loovad inimeste vahele pingeid, ei ole vajalikud. Kui ma kannan maski, ei ole ma maski pooldaja või hirmu all olija. Kui ma seda ei kanna, ei ole ma haiguse levitaja või koroonasse uskuja/mitte-uskuja. Iga hetk ja iga valik sõltub selle hetke spontaansest ja isiklikust sisemisest juhatusest ja usaldusest, millel puudub seos kellegi teise mõttekuhjade, hinnangute või siltidega. Vaba inimene on vaba. Vaba kõikidest kontseptsioonidest. Ta on lihtsalt oma teel. Võttes seda vastu. Tavaliselt kõrvalseisjal ei ole kokkupuudet sellega, miks teisel inimesel on mingit kogemust vaja või millest lähtuvalt ta teeb oma valikuid…hea kui meil on kokkupuude sellega, miks meil endalgi midagi vaja on. Seega liigub kõik tagasi algusesse. Igasse hetke. Ja selle juurde, et Sul on valik neid sõnu lugeda ja sul on valik neid sõnu vaadelda. Kumbal juhul saad sa päriselt rohkem teada?
Illusiooni mõistmiseks ja sealt välja astumiseks ei piisa sõnadest. Selleks on vaja kogeda. Kogemusele eelneb? Siiras uudishimu. Aus ja kerge valmisolek kogeda. Iga hetk, mille veedad piirideta kohalolus, valmistab Sind ette järgmiseks ja järgmiseks ja järgmiseks… See on palju…PALJU olulisem…kui kellegi ideed koroonast.
Aga ma pidin rääkima hoopis hobustest. Sest teine küsimus, mida mult tihti küsitakse on see, et mida ma koos nende hobustega ikkagi teen ja samahästi võiks keegi minult küsida...”mis on tühjus?” Aga ma proovin…
Ma elan koos 4 hobusega. Nad on kõik põhjalikult erinevad ja minu austus nende vastu on piiritu. Meie elud on põimunud ja nad on minu Suured Õpetajad ning kõige erksamad õpilased ja võrdsed partnerid üheaegselt. See, mida me koos teeme ja kogeme ei ole sõnades ülekantav, kuid kui ma peaksin seda kuidagi kirjeldama, siis ütleksin, et… me kompame reaalsuse ja illusiooni piire, võimalikkuse ja võimatu piire, maailma paindlikkust, voolujoonelisust ja loomise kõiki printsiipe. Ja lihtsalt elame. Kõikidel elu tasanditel. Ka vigades, möödapanekutes, illusioonis ja valus. Reaalajas ja ajatuses. Väljastpoolt ei näe see eriti kuidagi-midagi välja, see kõik on väga peen ja peamiselt sisemine protsess, mikrotasandi suhtlus. Ma saan seda vahel edasi anda õige grammivõrra korraga…kui juhtub siia keegi, kes siiralt tahab teada ja kogeda ja kellel ei ole mitte kraadivõrragi sees eelnevaid ideid hobustest ja hobuste kohta või vähemalt ei hoia ta neist kinni. Kui satub siia keegi, kes ei hoia endas ei ootuseid ega hinnanguid. Sellest, täiesti avatud, ausast ja uudishimulikust kohast, saan ma näidata üht imepisikest täpikest sellest, mis hobustega koos on võimalik.
Aga vahel…satub siia keegi, kes küsib minult “ma tulen korra, näita mulle kõike…ma tahan selle ühe korraga kogeda kõike, kogu maailma saladust”. Ma olen ratsutanud küll…mis see siis ära ei ole? Näita mulle seda intuitiivse ratsutamise kunsti… Ja see on sama kui minna maestro juurde (kuigi mina ei ole antud alal maestro, vaid tavaline konn), olles klaverit varem näinud, ja öelda…”ma tulen korra, näita mulle, kuidas sa seda sümfooniat mängid, mul on 30minutit aega, teeme ära…tahan kogeda meisterlikkust.” Ja siis ma vaatan kõiki neid kordi omaenda elus, kus olen toore ülbusega peale lennanud ja nõudnud, et maailm ennast mulle paljastaks. Ja siis ma naeran, ja lasen lahti ja …ei saa seekord aidata. Aga võibolla, kui sa vaatad seda kolletunud tammelehte, siin maas, ja näed tervet maailma…siis sa saad aru.
Ja vahel satub siia keegi, kes küsib… “Kas nendega ratsutada ka saab?”. Minu jaoks on see küsimus midagi sarnast sellele, et “oo, sul on mees? Kas temaga seksida ka saab? Palju maksab?” Sa ei mõtle seda nii. Ma tean, et sa ei mõtle. Selles see iva ongi… inimesed, kes tuimalt metsa maha raiuvad, et seda kasumiks muuta…nemad ka ei mõtle. Nad ei ole kunagi isegi tulnud selle peale, et mets on elav ja hingav organism, kellega saab suhelda. See maailm on neile liiga kauge ja müstiline, et selle peale mõelda. Aga hobuse selga tõusmine, see on tohutu au. Ja selles on piiritu õppimise potentsiaal. See on intiimne, keha vastu keha, kokkupuude…. tohutu mitmesaja kilose elusolendiga, kellel on vaba ja suur hing. See tuleb välja teenida. Ja samal ajal ei ole selleks mitte midagi vaja… Mitte sellel, kes seda ilmtingimata ei soovi. Mitte sellel, kes on üdini aus ja austav. Temale on see tee koheselt avatud. Ja see tee on lihtne. Enamik lapsi on selleks koheselt valmis (enamik. mitte kõik.). Sest lapse soov, tavaliselt, on siiras. Laps tahab ühenduda ja kogeda. Laps ei taha allutada. Ja lapsel ei ole (tavaliselt) ideid sellest, mida see tähendab või ei tähenda. Väga paljude täiskasvanutega on samamoodi…nad ei pea ennast hobusest ei suuremaks ega vähemaks, nad tulevad avatult ja ausalt. Ja hobune on kohe temaga olemas. Rahulik ja kutsuv. Aga nii kui sa tuled ootusega, on uks sinu ees kinni. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata. Minu ees ka…sest vahel ma ju võtan kogu oma koorma ja üritan seda peita ja teen nägu, et kõik on tsill. Vaim (üks minu hobustest) ei pea mulle pilkugi heitma, et teada, kuidas ma valetan…. iseendale. See on lihtne ausus, mida hobune palub. Ja sellepärast ma neid armastangi.
PS! Pilt on tehtud 9 aastat tagasi kui ma kuskil Harjumaa kesal koos Ronjaga pikutasin. Või noh. Tema sõi. Mina pikutasin.
Kalli.
iida
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!